kanaarimõtted

Tallinna lennujaamas ütlesin Shole: huvitav, kas Gran Canaria inimestel on üldse mingit põhjust Eestisse reisida. Kui paar päeva juba saarel olime, siis pakkusin, et on küll. Näiteks võib Eestisse rohelist muru vaatama tulla. Või valgeid liivarandu. Suur osa Gran Canariast näeb välja nagu kaevandus.

Aga siin on suvi ja see on imeline. Ununeb, et on detsember ja kohe mu 36. sünnipäev.

Kahe lapsega liikumatult lennukis püsida oli paras kius ja see ehk kahandas alustuseks mu saareentusiasmi.

Aga siis läksime pealinna ja selle vanalinna ja seal ühes kohvikus oli korraks mõnus, nii et ma unustasin oma telefoni sinna.

Luukaga olime vetsus ja pesin ta käsi, panin telefoni ootama. Aga siis hüples kohale Marie ja tema järel hüples mingi halli patsiga mees ja nii meenus telefon alles tagasiteel bussis.

See oli esimene päris asi, mis meiega juhtus. Edasi oli põhjust järgmisel päeval võtta ette veel üks bussireis pealinna suunas. Meie peatus tuli, ma astusin, magav Marie süles, bussist välja.

Kui buss ära sõitis, avastasin, et Sho ja Luukas olid ikka bussis. Nad ei saanud piisavalt kiiresti uksest välja.

Teate, mis aja vältel nad bussist maha ei jõudnud? Kohe seletan.

Ma astusin uksest välja, siis ma – magav laps süles – avasin pagasiukse. Siis ma istusin – magav laps süles – pagasikohta, sest vanker oli sügavale bussi alla libisenud. Ma tõmbasin ühe käega vankri välja. Magav Marie venis mu süles vorstiks, aga ikka magas edasi. Siis ma ühe käega tegin vankri lahti, kohe ei õnnestunud ja keegi veel püüdis kohmakalt aidata, ja asetasin Marie sinna sisse. Siis märkasin, et pean pagasiukse ka sulgema. Sulgesin pagasi ja buss startis.

Selle aja jooksul ei suutnud Sho ja Luukas bussist väljuda.

Seisin peatuses ja alustuseks lihtsalt ropendasin räigelt ja kaua.

Siis seadsin sammud kohviku poole, kus mu telefon ootas. See oli suure kiriku taga, lihtsasti leitav.

Sain telefoni kätte, sellel oli akut veel 1%. Mul oli ettenägelikult laadija kaasa võetud, aga – ettenägematult – Sho kotis.

Jõudsin saata sõnumi “olen kohvikus”, telefoni lõpp.

Siis meenus, et mul pole sellel kontol raha, mille kaart mul on, nii et kohvikus ostujõudu pole. Teisel kontol oleks – oleks pidanud aegsasti ülekande tegema, aga arvasin, et võin ükskõik millal. Siis sain aru, et kui me Shoga teineteist ei leia, pole mul ka raha tagasi hotelli sõita.

See on mingi reegel, kas minu või kellegi teise välja mõeldud: võid teha ühe hooletu või rumala teo ja pääseda, võib-olla isegi kaks. Aga kui teed korraga kolm, oled tõelises jamas: pool peret kadunud+telefonita+rahata=jama.

Tõusin ja tegin piirkonnas tiiru – kuidas saaksin telefoni laadida, mõtlesin. Siis purjetas kohale Sho, Luukas kukil.

Võiks öelda, et see ei olnud kellegi süü, kui ma väga konkreetselt ei teaks, kelle süü see oli. Aga ma olen nii zen inimene, et ühtegi nägu täis ei sõimanud.

Hakkasin lugema raamatut “4000 Weeks. Time Management For Mortals”. Soovitan palavalt.

Kuigi see, kuhu raamat lugejat viia tahab – ma juba olen seal. Mingi 80% raamatust on mu oma mõtted, aga süsteemselt esitatud. Oleks võinud ise selle raamatu kirjutada, pagan võtaks.

Nii häid pealkirju poleks küll osanud panna. Esimese peatüki oma on “Pikas perspektiivis oleme me kõik surnud”.

Aga hea on veel ühe ringi nendele mõtetele peale teha, kellegi teise sõnadega.

Seekord jõudsin lähemale kui eal varem arusaamale, et mu elu koosneb ainult ja ainult ja ainult – ja ainult – sellest, mida ma tähele panen.

Ma tean tähele panna tähelepanumajandust ja tean ka, et hariduses on pea kõige olulisem arendada keskendumis- ehk tähelepanu hoidmise võimet.

Aga radikaalselt, et kõik ongi tähelepanu küsimus. Pani mõtlema.

Leidsin raamatu nii, et hakkasin üle tüki aja Sam Harrise podcasti kuulama ja seal rääkis autor Oliver Burkeman. Mõtlesin: minu inimene, aitäh. Kõike ei saagi, kõike ei peagi, ole tänulik, et üldse olemas oled.

Peaasi, et koristama ei pea, mõtlesin. Mul on sellega ikka mingi kamm. Vabanen järk-järgult kodu korrashoiu ideaalist, reaalsusest ja minu kui “koduperenaise” “kohustusest”. Ei tea, miks see teema mul nii sügaval on. Aga nüüd ütlen loodetavasti viimast korda, et kodu korras hoidmine on üks kõige vähem olulisi asju mu elus ja see on õige ja hea.

Liigume edasi.

Mind on hakanud teiste inimeste mõtted rohkem huvitama. Tegelt, mitte rohkem. Teiste inimeste mõtted on mind alati huvitanud. Aga kuidagi teistmoodi. Olen ehk rohkem inimeste siseilmast huvitatud ja seda on keerulisem õngitseda kui mõtteid.

Asi nõnda, et olen elukaarel juba päris mitu sammu astunud ja mul on tunne, et otsin midagi, mida teised ka otsivad. Mul on mingi küsimus, mida isegi sõnastada pole vaja, aga tunne on, et äkki teiste inimeste mõtted aitavad mind vastusele lähemale. Seda vastust pole vaja ka tingimata sõnastada.

Teised kõnnivad ju sama rada, üldjoontes. Sündimine, oma tee otsimine, kellegi armastamine, kellegi kaotamine, haavumine, leinamine, iseendaga silmitsi seismine, kellegi eest hoolitsemine, suremine.

Õppimine on mu jaoks muutunud väga isiklikuks. Varem ma mõtlesin õppimisest valdkondade põhiselt. No et peaks “jätma meelde” mingi protsendi jaapani keele sõnadest või “viima end kurssi” mingi koha mingi ajaloolõiguga või “tegema endale selgeks” keskkooli keemia.

Aga nüüd ma kogun uusi teadmisi ja mõtteid lihtsalt enda sisemisse pesasse nagu harakas. Need on nagu pusletükid, aga miljardi tükiga 4D pusle jaoks.

Tegelikult juba ammu, ka valdkondade põhiselt õppides, on suur ahhaa-elamus olnud taipamine, et kaos on ka kaardistatav ja sellest on võimalik selgelt kõneleda.

Käisin PÖFFi võidufilmi vaatamas. “Lieber Thomas,” kirjanik Thomas Braschi elulugu. 50.-60. aastate Ida-Saksamaal, siis 70date Lääne-Saksas ja New Yorgis toimus peamiselt. Mõtlesin filmi jooksul koguaeg kaasa. Mõtlesin, et huvitav miks ma kaasa mõtlen, miks ta minusse puutub .Siis sain aru. Asi selles, et peategelane on inimene, ma olen ka inimene. Ta tahab olla vaba ja otsib tõde. Ma tahan ka olla vaba ja ma otsin ka tõde. Lihtne.

Inimeseks olemine on päris suur ühisosa, tuleb välja.

Lisaks – korrastamine. Nad elasid seal räämas kodudes, jõid, armastasid ja olid loomingulised, aga kogu filmi neljakümne aasta ja kahe ja poole tunni kestel mitte keegi ei öelnud, et kuulge, ostaks poest valget värvi ja võõpaks seinad üle, oleks õdusam tunne.

Ei. Tõde ja vabadus, muuks pole aega. Mul ka pole.

Tagasi raamatu juurde. Seal oli kirjas lausa paar asja, mida ma siinsamas postituses tahtsin öelda, aga nüüd lugesin raamatust samu mõtteid ja oma eelmises postituses kirjeldatud allikale viitamise maania valguses olen natuke nördinud.

Raamatus rääkis ilusti, et oma (loomingulist) teed otsides tuleb astuda nagu bussile ja alguses kõik bussid peatuvad samades peatustes. Mõni nördib, astub bussilt maha, sõidab taksoga tagasi algusesse ja astub teisele bussile, lootes, et sealt algab ainulaadne teekond. Aga tegelikult on nii, et kui selle ühe bussiga piisavalt kaua sõita, siis edasi tulevad juba peatused, kuhu ainult see buss viib.

Ei pea kohe taotlema originaalsust. Küll originaalsus tuleb, oli mõte. Aga teine asi, mis sama mõttega natuke haakus, oli see, et ei ole vaja karta klassikalist teekonda, “tavalist” elukaart. Sellest kõigest koorub välja midagi.

Ja see läheb nüüd otsapidi minu oma mõtteks.

Oeh kui pikaks jutt läheb jälle. Aga jah. Hoidke alt, järgnevad minu mõtted emaks olemisest.

Kui ma veel ei olnud, siis arvasin, et väikelastega kodus olemine on paus elust. Pole parata, elu tuleb nii kolmeks aastaks pausile panna ja siis vaatan, kuidas õnnestub jälle elurongile hüpata.

Appi, ei. Need neli aastat kui ma ema olen olnud, on mu kõige rohkem elusad aastad. Sellest ajast on suurem osa neist mõistmistest, mille Burkeman minu asemel raamatuks kirjutas. Kusjuures, tundub, peamiselt seepärast, et Burkemanil on ka väikelaps kodus.

Muidugi oli mul enne ka mõtteid ja oli küsimusi – märkimisväärse osa ajast lihtsalt “mida vittu?” (katsun vältida ingliskeelseid väljendeid ja vahel saab see õilis püüdlus ootamatult räige tagasilöögi, vabandan).

Aga nüüd on vastuse leidmine kuidagi nii palju olulisem. Nii palju eluliselt tähtsam.

Eestikeelsetest vulgaarsustest. Sõber, kellel on üle tüki aja eestlasest peika, ütles, et teda šokeeris voodis tolle näkkulööv eesti keele kasutus. Ta oli harjunud inglise keelega.

Ma tean seda tunnet, ütlesin. S. hiljuti ütles eesti keeles “mmmm nii hea”. Ma panin käe ta suule ja ütlesin: ole vait ja ära mitte kunagi enam nii tee.

Mul puudub eestikeelne voodisõnavara.

Jaapani keeles on ka põnev muidugi. Ütle mulle midagi kuuma, ütlesin voodis. Ütle ütle ütle…

Ta ütles: mimizu senbiki.

Ma: tuhat mida?

Ta: vihmaussi

Ma: tuhat vihmaussi???

Edasi jäi kõik pooleli, sest mind tabas sihuke naerukramp, kõõksusin ja kõõksusin.

Ma: miks-miks-miks?! Miks tuhat vihmaussi?

Ta, trotsi täis: See väljend pärineb Edo perioodist…

Ma: aga mida see tähendab???

Saaksin aru, kui ütled “kaheksajalg” või isegi kui ütled “melon”, ma olen täiega kursis, täiega pardal, kodutöö on tehtud, pigistasin naerukõõksatuste vahele, pisaraid pühkides – aga tuhat vihmaussi?!

Ta: naisel on nii mõnus tunne, nagu vingerdaks tuhat vihmaussi…

Aga kaheksajalgadest, me käisime siin veeloomaaias ja mu suurim elamus oli kaheksajalg, sest kui ma teda jälgisin, siis ma teadsin päris kindlalt, et ta jälgib mind ka. Ma polnud päriselu elusat kaheksajalga kunagi näinud. Olen pärast “My Octopus Teacherit” suur fänn ja nii kurb oli vaadata, kui vähe ruumi tal oli.

Sho eesti keele tunnetus on muidu hea. Ütles ükspäev sellise lause: (jaapani keeles) ma pean vist nüüd hakkama (eesti keeles) kuradi Ülemiste Citys (jaapani keeles) tööl käima.

Aa ja siis ma armusin temasse jälle uuesti, sest ta tegi Minecraftis maja, mille originaal asub aadressil Sõpruse puiestee 253. See on lihtsalt üks maja, aga ta valis just selle välja, tegi valmis ja ei saanud aru, miks mu pupillid südamekujuliseks tõmbusid.

Sain hiljuti restoranis kahe sõbraga kokku. Võrdlesime meeli. Ühel sõbral on nägemismeel kõige olulisem. Ta vaimustub visuaalsest, kogeb seda vahetult ja otse läbi silmade. Kõlab loogiliselt, aga mulle väga võõras kogemus.

Ta rääkis, et hiljuti üle töötades hakkas nägema hallutsinatsioone. Kirjeldas täpselt, kuidas ja ma ütlesin, et tõepoolest, kui ma kunagi LSDd tegin, siis esiteks kogesin midagi sarnast, aga teiseks mäletan end tookord mõtlemas: alles nüüd ma saan sellest sõbrast aru. Mul oli vaja sellist kogemust mõistmaks, mida tema tunneb iga päev läbi oma silmade vaadates.

Sest mul tuleb kõik kõrvade kaudu. Ka visuaal peab mind “kõnetama”. See tõlgendub mu jaoks narratiiviks ja siseneb minusse ikka sõnade kujul. Ja nagu viimati jälle rääkisin, muusika ja mõtted võivad mu joobesse viia jne.

Teine sõber restoranis, temal on vähemalt parasjagu kõige olulisem kompamismeel. See tegi meile palju nalja. Ta ütles, et proovis ühe mehega üht trikki, millest talle me viimasel kohtumisel õhinal rääkisin, ja muudkui surfas laineharjal.

Esimene sõber haaras peast ja ütles, et appi, see pole üldse tema teema. Mis laineharjad, tal on töö ja töö ja töö.

Aga sul on töö, õhkasime meie. Sa teed seda kirega ja oled oma valdkonnas tegija, sind kiidetakse. Vaata meid. Ei mingit tööelu.

Raamat ütleb ka, et kõike ei saa ja sellist asja nagu töö ja eraelu tasakaal pole olemas. Unustage ära. Alati tuleb midagi millegi arvelt.

Oeh, hakkame lõpetama, hakkame lõpetama. Ma lihtsalt otsustasin, et sel saarel ma postituse valmis kirjutan, aga iga päev lisandus uusi mõtteid ja lapsehoidjat pole ja homme varahommikul suundume lennukile.

Aitäh ja palun vabandust nende ees, kes lõpuni lugesid.

Lubage, ma lisan lõpetuseks hetke lemmiklause Leonard Cohenilt, see sobib teemasse ka: And the dealer wants you thinking that it’s either black or white. Thank God it’s not that simple in my secret life.

8 thoughts on “kanaarimõtted

  1. Kui mõtled, et nii huvitav, nii huvitav, ja enam paremaks minna ei saa ja siis tulevad need kaks lõpulauset 😍😍😍 Huvitav, kas kunagi tuleb aeg, kui Cohen enam ei kõneta?

    Like

  2. Vat, su kirjutamise stiil on minu arvates selline, et sa püüad omi mõtteid kinni ja kirjutad neid nii, nagu see oleks otseülekanne või sünkroontõlge mõtetest. Me kõik kogu aeg mõtleme, aga mu arust enamus meist ei oska sedasi mõtteid jooksu pealt kinni püüda.
    Nagu jalutuskäik kellegi ajus:)

    Like

    1. Hehe päris hea kirjeldus 😀 Mulle tundub, et mõtete kinni püüdmine on treenitav. Sest tunne on, et see tuleb mul paremini välja kui vanasti. Mäletan seda tunnet ka, kui tahtsin püüda, aga ei saanud hästi kätte.

      Like

  3. Me käisime vist siis täitsa ühel ajal seal, naljakas 🙂
    See bussisüsteem äraantava pagasiga oli muidugi super olukorras, kus arvad, et saad beebiga lihtsalt tagumisest uksest sisse sõita ja saadad mehe suurema lapsega juhi käest pileteid ostma. Jäin sinna täitsa hätta, sest vankrit ühe käega kokku panna polnud võimalik. Õnneks tuldi mulle appi ja midagi traagilist ei juhtunud.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s