silmaarstil

Käisin täna silmaarstil ja valisin prilliraamid välja. Varsti saan prillid kätte ja ai mis rollimängud siis algavad. Täiesti uus persona.

Silmaarst üldse ei vaadanud mulle silma. Muidugi läbi masina vaatas korralikult, aga muidu vaatas mujale ja kuigi ma olen täiega pilgu vältijate klubis, siis oli natuke imelik. Mõtlesin, kas silmaarstidega on nagu, kuuldavasti, günekoloogidega, et vabal ajal ei viitsi enam silma vaadata.

Ma algul sain aru, et ta ei paku mulle prille ja alles üle küsides mõistsin, et ta ikka pakub mulle prille. “Need midagi erilist küll ei tee, lubavad lihtsalt ajul puhata.”

Lubavad ajul puhata? Ei tee midagi erilist?

Saan prillid kätte, algab sihuke ajuspaa, mida enne pole nähtud.

Meenutab, et ma käisin Jaapanis kunagi korra “ajujoogas”. Proovikord oli hästi odav ja see oli kohe mu kodu juures, nii et läksin. Üks naine võttis mind vastu, mõõtis aparaadiga mu aurat, näitas mulle reklaamfilmi ajujoogast… Ma mõtlesin, et oleks selle raha eest võinud kohvi ja kooki osta.

Aga siis ma viskasin pikali ja ta hakkas mu kõhtu masseerima ja üks hetk avastasin, et mul ei ole enam keha.

Nii et prillid.

Eelmises postituses palusin kriitikat. Mõtlesin, et oleks vaja tasakaalu siia blogisse, muidu lugeja usaldab isegi mu kirjavead peeneks huumoriks ja ma tõusen ära.

Ootan eelmise postituse alla endiselt kommentaare. Kui ka kunagi hiljem näete üleskutset, siis see ei aegu, võite alati oma vihakirja lisada – loen.

Iga päev blogimine on tõsiselt teraapiline eelkõige seepärast, et enne und päevale tagasi mõeldes tihtipeale üllatun. Isegi, kui blogin millestki täitsa muust, siis korra teen ikka päeva inventuuri.

Mitu korda on juhtunud, et istun õhtul arvuti taha kirjutama mingi emotsiooniga, mis mu poolest oligi selle päeva põhitoon, aga siis hakkan rahulikult tagasi mõtlema ja avastan, et toimus nii palju head.

Ja mitte nii, et praegu on ilgelt nõme, aga päeval oli korraks täitsa okei. Ei – ma olen avastanud oma päevast täiesti imelisi hetki, mille suutsin õhtuse sünge meeleolu või kurnatuse pärast täielikult unustada. Kuni tulen kirjutama ja siis paljastub mu õnnelik päev ja isegi natuke piinlik on, et kuidas võisin unustada.

Keskkoolis teatriklassis meil õpetati, et õhtul enne und mõtle oma päev sündmus-sündmuselt tagurpidi läbi. Iga päev blogimine täidab sama rolli.

Aga! Pikalt ja põhjalikult blogimine on mõnus. Rohkem on mõtteid ja lugusid ja need astuvad omavahel suhtesse, mis mullegi ootamatult blogis välja kirjutub. Selles protsessis on rohkem naudingut. Ja ma enesekeskse inimesena (tõesti ei käi teile närvidele?) sean esikohale enda naudingu.

must huumor

Eile tagasiteel kuulasin intervjuud Daniel Slossiga. Palju oli juttu hämarast huumorist. Rääkis, kuidas ta õe matustel oma vanemaid naerma ajas.

Mul on täiega must huumorimeel ja mingid Slossi tähelepanekud kõlasid kaasa. Näiteks viimastel aastatel käib mu kõige hämaram huumor mu laste pihta, aga see on seepärast, et ma armastan neid kõige rohkem.

Tähendab, muidugi ei tee ma oma võllanalju lastele endile. “Emme läks prügi viima ja mõtles, et ei tulegi tagasi, sest te olete väsitavad, hähää!” Aga sõpradele.

Või kui ma poleks veendunud, et Sho on imeline, ei oleks mul isu mingeid “lahuta või ära” nalju teha.

Reedel ka astusin sõbra poole sisse ja kohe läks mingi võllanali laste suunas käiku. Ei saa pidama lihtsalt. Aga sõber ütles, et ma võin neid teha, sest ta teab, et hinges olen suurim kanaema. Vastab tõele. Järgmisel nädalavahetusel lähen vist kolmandat korda elus ööseks ära ega pane oma neljaastast ise magama.

Ehk et kõige mustema huumori võibki käiku lasta nende inimestega koos ja nende inimeste pihta, kes teavad, et ma ei mõtle sõnagi sellest tõsiselt.

Sellest oli ka juttu, et palju nalja saab tabude ümber. Õnneks on järel veel tabusid ja sõnu, mida ei tohi kasutada – lõputute võimaluste kuningriik.

Nii et mulle täiega meeldivad triksteri-tüüpi inimesed, kes tajuvad keele ja sümbolite jõudu ja oskavad seda nende enda vastu ära kasutada.

Homme ongi jaanuari viimane päev. Veebruar on lühike. Märts on aasta kõige päikeselisem kuu. Seekord lõpetan igapäevase kirjutamise homsega ära ja vaatan siis, millal jälle isu tuleb.

Mõtlesin, et te võiks vahepeal mulle kirutada, et mis teile mu blogi ja minu juures kõige rohkem närvidele käib.

Saan ainult positiivset ja väga positiivset tagasisidet ja järjest rohkem tajun, et see ei ole ometi kogu reaalus. Kusagil on keegid, kes lihtsalt iga kord pööritavad silmi, aga ei ütle midagi.

On see mu suvalisus või ropendamine või mingid korduvad teemad, millest võiksin juba üle saada, või mingid muud “tikid”, millega võiksin tegeleda. Laske tulla.

Nutan siis pisut patja, sest ma haavun kergesti. Aga äkki saan midagi kasulikku teada.

tondijutud

Käisin taas päevareisil Tartus, aga erinevalt eelmisest korrast täisa üksinda.

Alustasin pannkookidega ühe sõbra juures ja siis pärastlõunal läksin kohvikusse, kus toimus peaaegu nagu tinderideit.

Neli tundi ja kolm veini hiljem püüdsime jaama suunas minnes lõigata. Pimesi usaldasin oma netitutvust ja läksin temaga läbi aiaaugu, kuigi mingit rada lumes ei paistnud.

Korraks hakkasime mõlemad muretsema, aga siis nägime vastassuunas liikuvaid jalajägi ja mõtlesime, et kui jõuame nende algusesse, leiame ka õige augu teisel pool aeda.

Krundi servas oli üks pooleldi põlenud hirmus maja. Tundus, et kohe maja kõrvalt aiaaugu leiamegi.

Alles tondilossile päris lähedale jõudes nägime, et jäljerida algab aknast. Keegi oli sealt hiljuti välja astunud.

Luuka absoluutne lemmiklaul on praegu Tondipüüdjate teemalugu. Nad on Shoga filmi paar korda vaadanud – seda vana. L. on fänn.

Mu meelest pole õige nii väikesele sellist filmi näidata, aga Cohen on sõnastanud isegi mu lapsekasvatuse põhimure (Marie häälega): you know the way to stop me, but you don’t have the discipline.

Lapsed kuulavad tondipüüdjate laulu üha uuesti ja uuesti, seejuures hüplevad, nõksutavad puusa. Aeg-ajalt hüüavad kooris: ghostbusters!

veni, vidi…

Suurem osa päevast oli jälle raamatu linti lugemine. Seekord olin palju paremas vormis kui varem. See tähendab, et koperdasin palju vähem ja rääkisin pisut kiiremini. Muus osas kõik sama ja eks kunagi selgub, kas kuulatav. Aga P. ütles, et ta vist jätab sisse ühe koha, kus ma naerma purskasin.

“Minu Tokyo” on selline raamat, mis lõpu poole läheb paremaks. Veider ise seda öelda, aga nii on ja tegelikult sedasi algusest peale plaanitud. No mitte “paremaks” aga sügavamaks minek küll. Nüüd ette lugedes muidugi muretsen, kas lugeja viitsib oodata nii kaua, tahaks esimesest peatükist alates tummist kraami.

Vahepeal sõime pirukaid ja rääkisime juttu. P. on helilooja, keda kõik teavad. Praegu põhivõhm läheb selle lauluvõistluse peale, mis toimumas. (Kõigest väest püüan rääkida nii, et guugeldajad asjata siia ei jõuaks, vabandan). Rääkis, milline töö ja vaev on selle kolme minuti taga.

Küsisin, millal ta teadis või endale tunnistas, et ta helilooja on. Ma vastust siia ei kirjuta, aga see küsimus on mu jaoks huvitav. Et kuidas inimesed ennast üht- või teistmoodi kutsuma hakkavad. Ära tunnevad, et nad on see.

Aga enne, kui ma tema poole läksin, käisin hommikul tunnikese sõbra pool. Selle sõbra, kellest kirjutasin, et mul on peas üks projekt, mis täpselt sobiks meile kahele pooleli jätta.

Kahetsen siiani, et postitust ei pealkirjastanud “Veni, vidi, ei viitsi”.

See oleks nii hästi sobinud ja on nutikas nali mu oma nutikast peast. Väikest viisi moto mul.

Me temaga oleme need inimesed, kes ikka ei tea, kes nad on. Usun, et see on ka okei. Huvitav on ikka ja küllap kunagi selgub, kes.

Mul on positusele lõpulauseks kaks varianti. Esimene: tunneme ennast see-eest järjest paremini, kahes tähenduses.

Teine: hiljemalt matustel.

Üks liiga lääge, teine liiga morbiidne.

väiksed torkivad

Tulin just prügi viimast, võttis ligi kaks tundi aega, ülimõnus.

Kuulasin muusikat peamiselt, aga vahepeal vend helistas. Rääkisin talle oma hiljutistest feilidest. Sellistest väikestest torkavatest.

Näiteks, et ühe raadiosaate põhjal kutsuti järgmisesse ja olin kõrvust tõstetud, aga see teine raadiosaade polnud eriti tore. Mitte suur feil, aga väike ikka.

Ja kuidas lugesin Anu postitust, et ainus blogi, mille lugemise eest tema oleks nõus maksma, on minu oma. Siis mõtlesin, et võib-olla mu sisetunne ei peta ja ma tõepoolest olen maailma kuningas. Aga siis täna lugesin eelmise postituse alt kommentaari, et tra õpi sõna “missioon” kirjutama (viisakamalt küll) ja mõtlesin, et olen ikka vaid mahe feilija.

Kunagi rääkisime vennaga sõprusest. Ta ütles, et ta ei oska sõpru hoida. Et tal on kahju, et keskkooli ajast sõpru ei jäänud ja lapsepõlve lähedase sõbraga suhted katkesid.

See oli pehmelt öeldes rets aeg ta elus. Keskkooli lõpp-ülikooli algus, kui meie isa oli just surnud, vend vaevalt funktsioneeris, sõi antidepressante ja elas kahekesi me fruktist vanaemaga – isa emaga, kes teda ei sallinud, aga kes tema abi järjest rohkem vajas, kuni pisut hiljem ka tema suri.

Ma oleks võinud koorma kandmisel abiks olla, aga tiksusin sel ajal Jaapanis elada.

Häid sõpru on tal praegu küll, nii et selles mõttes kõik hästi.

Mu kõige vanem sõber on sünnist saati. Kui kooliajaks Tallinnast Rakverre kolisin, siis pidasime kirjasõprust, keskkooli Tallinna tagasi kolides jätkasime ja me suhe vaid kuumeneb, viimati kohtusime eile.
Parim sõber on 7-aastasest. Ja siis on veel kolm põhikooli sõpra ja mitu keskkooli oma, kelleta ei saaks hakkama.

Aga nende koolisõpruste veider ühisosa on, et kõik said alguse pärast kooli. Põhikooli sõpradega sain tõeliselt lähedaseks alles keskkooli ajal ja hiljem. Keskkooliaegsete sõpradega sain lähedaseks ülikooli ajal ja hiljem. Isegi ülikooli kursakaaslastega hakkasin rohkem suhtlema alles pärast lõpetamist.

Kool on sõpruse takistus, võiks järeldada.

Oleks mul keskkooli lõpus olnud selline olukord nagu mu vennal, oleks mu kooliaegsed tutvused küllap suuresti katkenud ega oleks saanud võimalust sõpruseks areneda.

Aga jah, see blogi siin kunagi tasuliseks ei lähe. Reklaame ka ei tule. Ma teatavasti tahan olla vaba ja otsida tõde, teha suuri sõnu ja kirjutada neid valesti.

Nagu “4000 weeks” raamatus märgiti, et iga hobi ei pea olema “side hustle” (“külgne sagimine,” tõesti?).

Täna vaatasin üle Daniel Slossi Jigsaw, see on ikka õudselt hea, terviklik.

Ja kuulasin Sam Harrise ja Jordan Petersoni debatti ligi kaks tundi – neid saab 8 tunni jagu youtube’is kuulata, kui on huvi näha, kuidas targad inimesed ilusasti teineteisega nõus ei ole. (Feil versiooni saaks Harrise podcastist, kui Peterson külastas, kunagi ammu kuulasin ja siiani mäletan, et valus oli. Aga nad võtsid end kokku ja püüdsid paremini.)

Teine põnev oli Russell Brandi (“see kommu”) ja Ben Shapiro (“see nats”) vestlus, millest üleval vaid esimene tund, aga tegelt tahaks lõpuni kuulata. Lihtsalt rahuldust pakub erinevate maailmapiltidega inimeste tsiviliseeritud vestlus.

Ma pean vist siin lisama, et ma pole neist kellegi jünger. Joe Roganit olen ka järjest vähem kuulanud. Mulle on meeldinud ta avatus, aga kaks teemat, kus ta vabalt võtta ei suuda, on taimetoitlus ja covid. See on hakanud väsitama.

Tim Ferrissi fänn olen küll täiega. Hiljuti sain juhuslikult aru, et tema (ja ta külaliste) mõtteviis on märkamatult saanud suures osas minu mõtteviisiks. Nii et influencer.

Influenceriga seoses, aasta lõpus käisin perearstil ega saanud sealt kuidagi süstita tulema. Esimest korda elus sain gripivaktsiini.

Siis järgmisel päeval lesisin kodus diivanil ja kui Sho küsis, kes õhtusöögi teeb, vastasin, et ma ei saa, mul on gripp.

Asi selles, et gripp on jaapani keeles infuruenza, aga suunamudija on jaapani keeles infuruensaa.

Ja Sho mõtles tõsimeeli, et ma keeldun õhtusööki tegemast sõnadega: ma olen suunamudija.

fiktsioon

Täna mõtlesin, et olen elustiililt socialite. Ainult rahata, heategevusüritusteta, stiilita, graatsiata… missioonitundeta, haa!

Okei, ma olen lihtsalt sotsiaalne ja töötu. Mitte et valimatult igale peole läheks. Hea, kui on korraga selline arv inimesi, et saab päriselt juttu ajada. Kõige parem – üks.

Vahele. Teate, mis on blogi kirjutades mu viimase aja suurim julgustükk? Panna vastu tungile lisada “haha” või “hehe” või “hõhõ”, kui ma nalja teen. Pomisen nagu mantrat: usalda lugejat, usalda lugejat, usalda lugejat… Täna tuli “haa!” ikka ära.

Sõber käis külas, rääkis, et luges raamatust kurba lugu lehmast ja nuttis lennukis maski sisse. Ise mõtles, et mis totrus, see on ju väljamõeldud lehm.

Teine sõber hiljuti rääkis, et andis õele oma lugu lugeda ja teda kurvastas lõpp. Sõber tahtis õde lohutada, et tegelaste elu läheb edasi ja tulevikus juhtub ehk häid asju. Aga siis mõtles, et neil pole ju tulevikku. Sest neid pole olemas. Millest me ometi räägime.

Keerulised lood.

Muusikapäevik: Ane Brun – To Let Myself Go. Loo esimene lause on mul aastaid kummitanud ilma, et ma mäletaks, kust seda kuulsin. Nüüd Spotify pakkus, et tahad äkki seda ka kuulata.

kutsungid

Millalgi õppis Marie “emme” ütlema ja ma ei saanud enam üldse rahu, sest see sõna tuli nii valjult ja nõudlikult.

Ta kutsus Shod ka “emme”, nii et too sai aeg-ajalt teeselda, et ei, Marie vajab ju emmet, temal pole asja. Siis ma ohkasin raskelt ja läksin vaatasin, mida Marie tahab.

Siis õppis Marie ütlema “issi” ja võttis sellega minu reageerimiskoormat vähemaks, küll aga pani Sho raskelt ohkama.

Siis ta õppis ütlema “Akira Luukas” ja seepeale hakkas Luuka suust ohkeid kostuma.

Nüüd on lisandunud ema-isa jaapanikeelsed variandid, mis on tema suus nii nunnud. Okaasan ütleb kaasan, vahel kostub nagu kaa-chan. Otoosan ütleb toosan või too-chan.

Hommikul autoraadiost tuli Dennis Lloyd – Nevermind. Meeldis ja kui pärast Spotifysse lisasin, hakkas see edasi automaatselt mängima lugusid, mis mulle veel võiks meeldida, kui Nevermind meeldib. Suht kõik meeldisidki. Olin tänulik ja ärritunud, et ma nii ettearvatav inimene olen.

Nii leidsin Emmit Fenn Painting Greys ja Allan Rayman – 13.

Ütlesin Shole, et kõige paremini siin ilmas mõistab mind vist Spotify. Sho pisut haavus.

rasked valikud

Õudselt raske on iga päev otsuseid langetada. Näiteks, kui M. lõunaund magab, kas kasutan võimalust rahulikult köök ära koristada või teen midagi hingele? Kui valin esimese, jääb hinges miskit puudu. Kui valin teise, pean taluma jätkuvat segadust.

Vahel küll õnnestub nii, et teen vabal hetkel midagi hingele ja siis hing on nii… täis..

“Hing täis” ei ole õige väljend. Teate, mind siiani häirib, et eelmises postituses fraasi “keelt hammaste taga hoidma” täiesti valesti kasutasin. Pagan küll.

Hing on toidetud, siis juhtub vahel, et selle uue energiaga jõuab hiljem köögi ka ära koristada. Seda ei pruugi muidugi juhtuda. Aga on ka juhtumeid, mil toidetud hingega õnnestub kaost hästi taluda.

Nii et kui võtta mänguri hoiak, siis hingetoidule panustamine toob selles olukorras tõenäolisemalt võidu.

Vahel panustan kindlale turvalisele kaotusele: ei tee üht ega teist, vaid jõllitan ekraanist midagi, mis mind sugugi ei toida.

Vahel on nii, et pean otsustama, kas kallistada veel lapsega diivanil või teha lõunasööki. Toitumine on oluline, pere tahab süüa. Aga hell hetk lapsega on kahele hingele.

Tihtipeale tehakse otsus küll minu eest. Marie ütleb “kalli-kalli” ega lase minust enam lahti. Kui püüan praktiliste asjadega jätkata, siis ta tõstab kisa, mis ei vaibu enne, kui kalli-kalli-olukord on taastatud.

Siis on vaja oma peas lahendada järgmine küsimus: kas ma teda kallistades mõtlen jätkuvalt toidust või tolmu imemisest ja kuidas selleni jõuda – või kallistan last ja mõtlen, kui mõnus on teda kallistada.

Liiga tihti võtan esimese variandi – mis ei aita mind kuidagi edasi.

Kas minna magama või rääkida Shoga juttu? Õhtul, kui viimaks vaikus. Keegi ei sega jutule vahele. Ainult kassiga pean konkureerima. Samas – uni on tõeline.

Täna ütlesin kassile, et nüüd on minu kord ja läksin tema asemele pikali, pea Sho põlvel.

Rääkisime haikudest, Sho tegi lennult ühe eriti armsa:

tabemonoya / yoru wa nezumi no /undoukai.

Viimane rida küll ei vasta vormile, aga ikka ilus.

Räägib, et öösel söögikohas toimub hiirte spordipäev.

Seejuures esimene rida vihjab humoorikalt veel Matsuo Basho kuulsaimale haikule, mis algab “furuike ya” (see vana tiik).

Ja ta tõepooolest mõtles selle ühe hingetõmbega, mu armas Sho.

Mu eelmine raadioesinemine oli nõnda sütitav, et kutsuti järgmisesse, jälle haikudest rääkima. Seekord mitte otsesaatesse, nii et ei teagi, millal see eetrisse läheb. Aga homme hommikul lähen salvestama.

Muusikapäevik: Punch Brothers – Pride of Man.

silmad

Mu silmad on koguaeg väsinud. Väsinud silmadega hakkan kõõritama, õudne. Plaanin arstile aja panna. Ühele heale arstile, kes uurib kõik välja ja ütleb õige lahenduse. Silmanägemine on kehvemaks jäänud ka. Usun, et nüüdseks on asi viimaks sealmaal, et arst pakub prille.

Sho käis hiljuti prillipoes uusi valimas, ma temaga. Müüja oli ja vist… silmamõõtja ka, sest midagi nad käigupealt Sho silmades mõõtsid.

Ma proovisin igasugu ekstravagantseid raame ja kõik sobisid mulle imehästi. Vahel unistan, et saaksin oma väsinud pilku liialdavate raamide taga varjata.

Uurisin, kas nad minu silmi ka kontrolliks.

Nad ütlesid, et kui ma prille ei osta, siis on kontroll tasuline.

Ma ütlesin, et ma tahaks osta küll. Aga võin maksta ka.

Nad ütlesid, et tasulise kontrolli jaoks on vaja eraldi aeg kirja panna.

Ma küsisin, kas praegu ei ole vaba aega.

Nad ütlesid, et praegu on ainult nendele, kes prillid ostavad.

Ma ütlesin, et võin prillid osta.

Nad nagu ei vastanudki midagi.

Ma olin segaduses. Vist lihtsalt ei meeldinud neile, äkki käppisin liiga palju prille.

Või sain valesti aru. Võib-olla neil polnud spetsialisti kohal. Aga… prilliostjatele oleks olnud.

Võib-olla ei saanud ma eesti keelest aru seekord, ei tea.

Muidu, mul on omapärast värvi silmad – kollased.

Ei moodusta veriste punaste väsinud silmavalgetega küll eriliselt võluvat kombot.

Olen elu jooksul näinud paari inimest, kellel on sama värvi silmad. Kohe torkab silma, jõllitan: appi, ta on ju mina. Hoian keelt hammaste taga, et mitte välja öelda ja kujutan ette, et teine teeb sama.

Ühtlasi olen tõdenud, et inimese kohta on see natuke liiga veider värv, pigem mingi linnu või mõne kassi moodi.

prügijutud

Jälle olen suht rajalt maas, väsinud ja tahaks olla omaette. Jõllitada telefonist midagi, kuulata klappidest, minna teise tuppa ära.

Paar päeva tagasi Sho ütles, et kuule äkki viid prügi välja. Ma ütlesin, et kui ma prügi viima lähen, siis ei tea öelda, millal tagasi tulen.

Prügi viimine on kvaliteetaeg iseendaga niikuinii.

Aga lisaks tekitab kiusatust. Mõni päev tagasi ma reaalselt seisin prügimaja ees ristteel ega suutnud otsustada, kas pööran paremale, kus kodu – või vasakule, vabaduse ja vaikuse suunas.

Igasugu “isa läks suitsu ostma ja ei tulnudki tagasi” jutt kõlas vanasti kui anekdoot, aga nüüd kui üks võimalik stsenaarium.

Ma küll ei pea silmas, et ma päris uttu tõmbaks. Aga lihtsalt, kui juba üksinda uksest välja saada õnnestus, siis läheks jalutama – tunniks-paariks-kolmeks.

Tookord Sho ütles, et okei siis ja ma läksingi väikesele vabadusjalutuskäigule. Nii et mingis mõttes on hea ka, et prügi juurde tekib.