silmaarstil

Käisin täna silmaarstil ja valisin prilliraamid välja. Varsti saan prillid kätte ja ai mis rollimängud siis algavad. Täiesti uus persona.

Silmaarst üldse ei vaadanud mulle silma. Muidugi läbi masina vaatas korralikult, aga muidu vaatas mujale ja kuigi ma olen täiega pilgu vältijate klubis, siis oli natuke imelik. Mõtlesin, kas silmaarstidega on nagu, kuuldavasti, günekoloogidega, et vabal ajal ei viitsi enam silma vaadata.

Ma algul sain aru, et ta ei paku mulle prille ja alles üle küsides mõistsin, et ta ikka pakub mulle prille. “Need midagi erilist küll ei tee, lubavad lihtsalt ajul puhata.”

Lubavad ajul puhata? Ei tee midagi erilist?

Saan prillid kätte, algab sihuke ajuspaa, mida enne pole nähtud.

Meenutab, et ma käisin Jaapanis kunagi korra “ajujoogas”. Proovikord oli hästi odav ja see oli kohe mu kodu juures, nii et läksin. Üks naine võttis mind vastu, mõõtis aparaadiga mu aurat, näitas mulle reklaamfilmi ajujoogast… Ma mõtlesin, et oleks selle raha eest võinud kohvi ja kooki osta.

Aga siis ma viskasin pikali ja ta hakkas mu kõhtu masseerima ja üks hetk avastasin, et mul ei ole enam keha.

Nii et prillid.

Eelmises postituses palusin kriitikat. Mõtlesin, et oleks vaja tasakaalu siia blogisse, muidu lugeja usaldab isegi mu kirjavead peeneks huumoriks ja ma tõusen ära.

Ootan eelmise postituse alla endiselt kommentaare. Kui ka kunagi hiljem näete üleskutset, siis see ei aegu, võite alati oma vihakirja lisada – loen.

Iga päev blogimine on tõsiselt teraapiline eelkõige seepärast, et enne und päevale tagasi mõeldes tihtipeale üllatun. Isegi, kui blogin millestki täitsa muust, siis korra teen ikka päeva inventuuri.

Mitu korda on juhtunud, et istun õhtul arvuti taha kirjutama mingi emotsiooniga, mis mu poolest oligi selle päeva põhitoon, aga siis hakkan rahulikult tagasi mõtlema ja avastan, et toimus nii palju head.

Ja mitte nii, et praegu on ilgelt nõme, aga päeval oli korraks täitsa okei. Ei – ma olen avastanud oma päevast täiesti imelisi hetki, mille suutsin õhtuse sünge meeleolu või kurnatuse pärast täielikult unustada. Kuni tulen kirjutama ja siis paljastub mu õnnelik päev ja isegi natuke piinlik on, et kuidas võisin unustada.

Keskkoolis teatriklassis meil õpetati, et õhtul enne und mõtle oma päev sündmus-sündmuselt tagurpidi läbi. Iga päev blogimine täidab sama rolli.

Aga! Pikalt ja põhjalikult blogimine on mõnus. Rohkem on mõtteid ja lugusid ja need astuvad omavahel suhtesse, mis mullegi ootamatult blogis välja kirjutub. Selles protsessis on rohkem naudingut. Ja ma enesekeskse inimesena (tõesti ei käi teile närvidele?) sean esikohale enda naudingu.

must huumor

Eile tagasiteel kuulasin intervjuud Daniel Slossiga. Palju oli juttu hämarast huumorist. Rääkis, kuidas ta õe matustel oma vanemaid naerma ajas.

Mul on täiega must huumorimeel ja mingid Slossi tähelepanekud kõlasid kaasa. Näiteks viimastel aastatel käib mu kõige hämaram huumor mu laste pihta, aga see on seepärast, et ma armastan neid kõige rohkem.

Tähendab, muidugi ei tee ma oma võllanalju lastele endile. “Emme läks prügi viima ja mõtles, et ei tulegi tagasi, sest te olete väsitavad, hähää!” Aga sõpradele.

Või kui ma poleks veendunud, et Sho on imeline, ei oleks mul isu mingeid “lahuta või ära” nalju teha.

Reedel ka astusin sõbra poole sisse ja kohe läks mingi võllanali laste suunas käiku. Ei saa pidama lihtsalt. Aga sõber ütles, et ma võin neid teha, sest ta teab, et hinges olen suurim kanaema. Vastab tõele. Järgmisel nädalavahetusel lähen vist kolmandat korda elus ööseks ära ega pane oma neljaastast ise magama.

Ehk et kõige mustema huumori võibki käiku lasta nende inimestega koos ja nende inimeste pihta, kes teavad, et ma ei mõtle sõnagi sellest tõsiselt.

Sellest oli ka juttu, et palju nalja saab tabude ümber. Õnneks on järel veel tabusid ja sõnu, mida ei tohi kasutada – lõputute võimaluste kuningriik.

Nii et mulle täiega meeldivad triksteri-tüüpi inimesed, kes tajuvad keele ja sümbolite jõudu ja oskavad seda nende enda vastu ära kasutada.

Homme ongi jaanuari viimane päev. Veebruar on lühike. Märts on aasta kõige päikeselisem kuu. Seekord lõpetan igapäevase kirjutamise homsega ära ja vaatan siis, millal jälle isu tuleb.

Mõtlesin, et te võiks vahepeal mulle kirutada, et mis teile mu blogi ja minu juures kõige rohkem närvidele käib.

Saan ainult positiivset ja väga positiivset tagasisidet ja järjest rohkem tajun, et see ei ole ometi kogu reaalus. Kusagil on keegid, kes lihtsalt iga kord pööritavad silmi, aga ei ütle midagi.

On see mu suvalisus või ropendamine või mingid korduvad teemad, millest võiksin juba üle saada, või mingid muud “tikid”, millega võiksin tegeleda. Laske tulla.

Nutan siis pisut patja, sest ma haavun kergesti. Aga äkki saan midagi kasulikku teada.

tondijutud

Käisin taas päevareisil Tartus, aga erinevalt eelmisest korrast täisa üksinda.

Alustasin pannkookidega ühe sõbra juures ja siis pärastlõunal läksin kohvikusse, kus toimus peaaegu nagu tinderideit.

Neli tundi ja kolm veini hiljem püüdsime jaama suunas minnes lõigata. Pimesi usaldasin oma netitutvust ja läksin temaga läbi aiaaugu, kuigi mingit rada lumes ei paistnud.

Korraks hakkasime mõlemad muretsema, aga siis nägime vastassuunas liikuvaid jalajägi ja mõtlesime, et kui jõuame nende algusesse, leiame ka õige augu teisel pool aeda.

Krundi servas oli üks pooleldi põlenud hirmus maja. Tundus, et kohe maja kõrvalt aiaaugu leiamegi.

Alles tondilossile päris lähedale jõudes nägime, et jäljerida algab aknast. Keegi oli sealt hiljuti välja astunud.

Luuka absoluutne lemmiklaul on praegu Tondipüüdjate teemalugu. Nad on Shoga filmi paar korda vaadanud – seda vana. L. on fänn.

Mu meelest pole õige nii väikesele sellist filmi näidata, aga Cohen on sõnastanud isegi mu lapsekasvatuse põhimure (Marie häälega): you know the way to stop me, but you don’t have the discipline.

Lapsed kuulavad tondipüüdjate laulu üha uuesti ja uuesti, seejuures hüplevad, nõksutavad puusa. Aeg-ajalt hüüavad kooris: ghostbusters!