Käisin täna silmaarstil ja valisin prilliraamid välja. Varsti saan prillid kätte ja ai mis rollimängud siis algavad. Täiesti uus persona.

Silmaarst üldse ei vaadanud mulle silma. Muidugi läbi masina vaatas korralikult, aga muidu vaatas mujale ja kuigi ma olen täiega pilgu vältijate klubis, siis oli natuke imelik. Mõtlesin, kas silmaarstidega on nagu, kuuldavasti, günekoloogidega, et vabal ajal ei viitsi enam silma vaadata.

Ma algul sain aru, et ta ei paku mulle prille ja alles üle küsides mõistsin, et ta ikka pakub mulle prille. “Need midagi erilist küll ei tee, lubavad lihtsalt ajul puhata.”

Lubavad ajul puhata? Ei tee midagi erilist?

Saan prillid kätte, algab sihuke ajuspaa, mida enne pole nähtud.

Meenutab, et ma käisin Jaapanis kunagi korra “ajujoogas”. Proovikord oli hästi odav ja see oli kohe mu kodu juures, nii et läksin. Üks naine võttis mind vastu, mõõtis aparaadiga mu aurat, näitas mulle reklaamfilmi ajujoogast… Ma mõtlesin, et oleks selle raha eest võinud kohvi ja kooki osta.

Aga siis ma viskasin pikali ja ta hakkas mu kõhtu masseerima ja üks hetk avastasin, et mul ei ole enam keha.

Nii et prillid.

Eelmises postituses palusin kriitikat. Mõtlesin, et oleks vaja tasakaalu siia blogisse, muidu lugeja usaldab isegi mu kirjavead peeneks huumoriks ja ma tõusen ära.

Ootan eelmise postituse alla endiselt kommentaare. Kui ka kunagi hiljem näete üleskutset, siis see ei aegu, võite alati oma vihakirja lisada – loen.

Iga päev blogimine on tõsiselt teraapiline eelkõige seepärast, et enne und päevale tagasi mõeldes tihtipeale üllatun. Isegi, kui blogin millestki täitsa muust, siis korra teen ikka päeva inventuuri.

Mitu korda on juhtunud, et istun õhtul arvuti taha kirjutama mingi emotsiooniga, mis mu poolest oligi selle päeva põhitoon, aga siis hakkan rahulikult tagasi mõtlema ja avastan, et toimus nii palju head.

Ja mitte nii, et praegu on ilgelt nõme, aga päeval oli korraks täitsa okei. Ei – ma olen avastanud oma päevast täiesti imelisi hetki, mille suutsin õhtuse sünge meeleolu või kurnatuse pärast täielikult unustada. Kuni tulen kirjutama ja siis paljastub mu õnnelik päev ja isegi natuke piinlik on, et kuidas võisin unustada.

Keskkoolis teatriklassis meil õpetati, et õhtul enne und mõtle oma päev sündmus-sündmuselt tagurpidi läbi. Iga päev blogimine täidab sama rolli.

Aga! Pikalt ja põhjalikult blogimine on mõnus. Rohkem on mõtteid ja lugusid ja need astuvad omavahel suhtesse, mis mullegi ootamatult blogis välja kirjutub. Selles protsessis on rohkem naudingut. Ja ma enesekeskse inimesena (tõesti ei käi teile närvidele?) sean esikohale enda naudingu.