uus aasta

Ühesõnaga, isegi kõike olulist ei jõua, rääkimata ebaolulisest. Igal uuel ringil mõtlen seda üha radikaalsemalt.

Küll aga võtsin seekord aasta vahetumisest kõik. Kõik lubadused andsin, kogu elukorralduse muutsin…

Miskipärast igal aastal hakkavad mul kõige paremad mõtted tulema pärast jõule ja neid jagub ka jaanuari algusesse.

Mingid asjad on ikka nagu vanal aastal – Marie ärkas täna öösel neli korda. Mingid asjad on puhta uued. Üle mitme aasta soetasin endale kalendermärkmiku.

Paar aastat tagasi viimati ostsin, aga see oli suur enesepettus. Tegelikkus on, et ma ei tea hommikul, mis õhtul saama hakkab – ja see meeldib mulle väga.

Jõulust aastavahetuseni elab suur osa inimkonnast udus, aga minusugune veel eriti.

Pidin jõulueelsel nädalal ühe koosoleku organiseerima, aga unustasin. Sain siis sõnumi meeldetuletuseks, piinlik oli. Leppisime, et teeme esmaspäeval pärast jõule.

Kes kurat teab, millal on esmaspäev pärast jõule. Igal juhul sai pühapäeval paika, et esmaspäeval läheme hoopis Soome sõbrale külla ja siis pidin koosolekukaaslastele vabandama, et lükkaks veel korra edasi.

Leppisime, et teeme kolmapäeva hommikul. Kes kurat teab, millal on kolmapäev pärast jõule.

Sõber võttis ühendust, et saaks millalgi kokku, ma ütlesin, et saame kohe – Sho ja Luukas tegelesid millegagi ja Marie magas. Ta ütles, okei.

Kümme minutit hiljem kirjutasin, et olen juba trepikojas. Mu võimaluseaknad sulguvad pauguga, kui õigel ajal ei välju.

Autoroolis tuli pähe, et poole tunni pärast peaks hoopis toimuma koosolek. Laks-laks käsi vastu laupa. Vastutustundetu tõbras. Pidasin järjekordsed piinlikud telefonikõned, et lükkaks pärastlõunasse.

Koosolek sai peetud ja, olgem ausad, midagi pakilist seal polnud. Mu alateadvus teadis hästi, mis on oluline – sõprus. Koosolek – mitte nii väga.

Tulevane tööandja, ku Sa seda loed… Sinu korraldatud koosolek on vääriskivi, mu värskes märkmikus alati südamekesega tähistatud häppening.

2021 oli hea aasta. 2022 osas on mul paar suht konkreetset plaani. Tahaks kuskil koolis natuke õpetada, kaugeltki mitte täiskohaga. Ühiskonna- või inimeseõpetust või filosoofiat või usundiõpetust või mingit täiesti sürri vabaainet.

Tahaks aasta jooksul avaldada mõne intervjuu – see on täiesti uus unistus, mis paar päeva pärast jõule pähe tuli. Mäletan siiani, kui üllatavalt nauditav selle artikli kirjutamise protsess oli – kuigi viis aastat tagasi, ikka meenutan mõnuga.

Mu selle aasta kõige tõsisem soov on, et ma ei leiaks endale unelmate tööd.

Sest mind ei saa usaldada – lapsed haigestuvad ootamatult, aga koguaeg. Mul on raske keskenduda, sest olmeelu rammib mu mõttetegevusele pidevalt sisse. Magada ei lasta – efektiivne piinamisvõte, leidub nii CIA kui väikelaste arsenalis. Esimese puhul tekitab laialdast hukkamõistu.

Tüübid käisid eelmisel aastal lasteaias heal juhul paar korda kuus ja edasi järgnes ravimine.

Ehk et ma ei taha leida endale unistuste tööd ja siis seda sitasti teha.

Kõik on uus, tellisin endale korraliku kirjutuslaua. Kavatsen reastada sinna raamatud, mis parasjagu teemaks Asetada kalendermärkmiku. Mul on selline, kus üks kuupäev on ühe lehekülje pikkune. Mahutab märkmeid ja mõtisklusi.

Aa ja siis ma tahan isa juturaamatu välja anda. See plaan oli juba eelmise aasta alguses, aga jäi soiku.

Tema lood on nii pagana mõjusad. Paar päeva tagasi lugesin ette üht ja jälle ajas nii naerma, et kõõksusin ega saanud pidama. Siis lugesin lugu edasi ja pisar tuli silma, liiga kurb hakkas.

Ma ei tea kedagi, kelle lood niiviisi mõjuks. Võib-olla geneetiline värk.

Nii. Mõtlen nüüd, kas anda lubadus jälle iga päev kirjutada. Kas kirjutan veel meetri jagu seda postitust või jupitan mõtted järgnevatele päevadele.

Teeks iga päev ikka. Näiteks jaanuari lõpuni.