mõistmisest

Aeg-ajalt käin üksinda lumes jalutamas ja muusikat kuulamas. Tuju läheb heaks, selg läheb sirgu, pilk tõuseb maast ja samm muutub kergemaks. Ja siis – jõnksaki – jalg tahab alt minna, aga läheb lihtsalt korraks valusalt lukku. Säilitan tasakaalu, aga tõden taas, et pea püsti ja selg sirgu pole lihtsalt meie kliimale sobiv hoiak. Nuta või naera.

Luukas tuli just praegu mu juurde kavala näoga ja küsis, kuidas eesti keeles on ninja. Siis ütles, et ta tahab ninjaks saada.

Milline klišee…

Vaatasin talle totaka heldinud näoga otse silma, kuni ta mulle pikalt-laialt rääkis, mis värk ninjadega on.

Mul on üks kirjasõber, messengeri sõber, tähendab. Vist suvel tutvusime, kohtunud pole. Aasta viimasel päeval tegi ta mulle videokõne, see oli äärmiselt armas.

Meil on suht sarnane elusituatsioon. Räägime tihti ja ta vahel kiidab mind kaunite sõnadega, nii et natsa kahtlustan, et ta on Aafrika prints, kes mu sisse määrib ja siis üks hetk ütleb, et pliis kanna tonna.

Aa ja ta on naissoost. Lihtsalt ütlen ära, sest mäletan siiani teravalt nii viie aasta tagust seika, kui kirjeldasin, kuidas klient kutsus mu oma hotellituppa ja tegi mulle näomassaaži. Tookord kõik lugejad eeldasid, et tegemist mehega ja ma tõepoolest uljalt laseks sellisel asjal sündida.

Igatahes, ta õppis hiljuti ladina keele eksamiks ja saatis mulle hulga põnevaid sõnu.

Mõtlesin siis, et igasuguse teise keele õppimine on oluline veel seepärast, et inimene, kes pole ühtki teist keelt õppinud, ei pruugi tullagi selle peale, et ühtsama sõna võib erinevalt mõista.

Teist keelt õppides avastad, et mõnd sõna selles keeles polegi, on ainult sarnase tähendusega sõnu.

Siis võib kaarega pähe tulla, et me emakeeles on ka ühe või teise sõna tähendus ähmane. Võib-olla mõni teine kasutab sama sõna natuke teises tähenduses. Ja kui ta kasutab seda sõna pisut teises tähenduses, siis ta ehk tahab öelda midagi pisut teistsugust, kui ma arvasin.

Siis tuleb hästi kuulata ja üle täpsustada, et mida tema täpselt öelda tahab ja – plaksti! – mõistmine ja harmoonia. Korras. Andke uus probleem.

Kunagi mult ikka küsiti, et kuidas teisest kultuurist inimesega elada on, enam ei küsita. Aga tol ajal arendasin välja täieliku abieluguru-vastuse. See kõlas nii: tegelikult peaks kõik inimesed suhtuma oma kaaslasesse kui välismaalasesse.

Kuidas nii, küsiti hämmastunult, sest keegi polnud kunagi midagi nii huvitavat ja tarka kuulnud.

Ma: eeldate, et teate, mida teie kaaslane mõtleb, kui ta midagi ütleb. Või et ta mõistab täpselt teie välja öeldud sõnu. Siis vihastate ta peale.

Samas keeles rääkimine tekitab petliku tunde, nagu saaksite teineteisest aru. Ei saa. Ei pruugi saada.

Küsige üle, nagu ta oleks teisest kultuurist pärit. Ta ju ongi. Teises perekonnas üles kasvamine ongi mingis mõttes teises kultuuris kasvamine.

Kuigi jah, 14 aastat hiljem eile küsis ema minult järjekordse küsimuse Sho kohta, millele pidin vastama taas kord lihtsalt: ma ei tea.

Kas te omavahel üldse räägite, imestas ema.

Ikka räägime, kuigi mitte eriti palju. Ja mingitel muudel teemadel. Suht absurdsetel teemadel, kui nüüd mõelda.