pole olemas

Vaatasin “Don’t Look Up” filmi täna lõpuni. Alustasin kunagi varem, aga see on retsilt pikk ja mitte eriti hea film mu meelest. Raske on teha paroodiat millestki, mis on ise juba paroodia mõõtmed võtnud. Minu silmis kuulus see film peaaegu et dokumentalistika valdkonda.

Isegi Meryl Streepil ei õnnestunud roll eriti, aga tema rollid õnnestuvad ju alati. Keeruline on luua karikatuuri inimestest, kes on juba karikatuurid. Päriselu absurdsed tegelased mõjuvad ekraanil paradoksaalsel kombel ebausutavalt.

Ainult üks oli, kellelt ma ei saanud pilku ära ja kui muidu vaatasin filmi 1.5 kiirusega, siis tema stseenidest ei kiirustanud üle. See oli see Steve Jobsi ja Elon Muski ristand. Õõvastavalt meisterlik, nii et ta kuidagi kleepis end mu mõtetesse.

Guugeldades sain teada, et see on Sir Mark Rylance – elav legend. Ja siis sain järsku aru, et ma olen kunagi, liiga noorena, näinud teda pornograafilises filmis. “Intimacy” – tempel mällu igaveseks.

Aga ühtlasi, et ta oli esimene hõrenevate juustega mees, kellesse elus armusin. Mitte seepärast küll, et ta filmis alasti tegusid tegi. Vaid sest ta on võimas.

“Don’t Look Up,” seal oli vaimukaid stseene küll. Mulle meeldis, et demokraatidel oli “vaata üles” kampaania, sest “oht on tõeline” ja vabariiklastel “ära vaata üles” kampaania, sest “meid tahetakse hirmutada”.

Aga, kes pole filmi näinud, ma soovitaks hakata vaatama alles kuskil viimasest pooltunnist. Sealt alates, kui nad kogunevad õhtusöögile. See on väga-väga ilus ja liigutav.

Saan aru, et ühel hetkel oleks pidanud kirjutama “spoiler alert”. Olgu see hetk nüüd.

Täna kuulasin igasugu muusikat, aga kõige mõnusam oli selline kõrbe-blues, Malouma “Yarab”.

Sügaval südames usun, et sellist asja nagu halb blues pole olemas. Bluesis on olemas kõik, et olla imeline. Eksida ei anna.

Aeg-ajalt kuulen siiski mingit keskpärast või kehva lugu ega usu oma kõrvu. Halba bluesi pole olemas, korrutan, pole olemas!