korda läinud aasta

Sho läks üle pika aja tööle ja ma võtsin end kokku. Alati, kui ma end laste karjatamise osas kokku võtan, lähen sellega natuke liiale ja kell 17.55 on tunne, et minu poolest oleme kõik tegevused ära teinud, võib magama minna.

Kui tänaste sümpaatsemate hetkede peale mõelda, siis üks oli kindlasti siis, kui selveri kuller veini tõi.

Õudne, ma võiks rääkida veel vähemalt neljast imelisest hetkest, mis pole veiniga seotud – aga püsin täna teemas ja salvestan just selle, lastes muul unustusse vajuda. Prioriteedid…

Nagu püsilugeja teab, siis 2021. oli see aasta, kui ma jooma hakkasin.

Ja mitte niisama tühja koha pealt. Veel aasta alguses oli see mu suurim unistus. Fantaseerisin, kuidas kolime uude koju ja lapsed magavad oma toas teisel korrusel ja meie Shoga rüüpame veinikest esimesel.

Täiega korda läinud aasta.

Tegelikult on nii, et võtsin ette tõsisemat sorti “Septembris joon!” kampaania, mida siin detailselt kajastasin – ja seega pidutseja maine kindlustasin – , aga hiljem pole nagu eriti olnud. Ainus erinevus varasemate aastatega, et kui kellelegi külla lähen ja ta veini pakub, siis võtan rõõmuga vastu. Ja no vahel olen mina see, kes pudeli külakostiks viib…

Aga aasta lõpuks ma kurnasin ennast nii ära… ei, mu tütar kurnas mu nii ära kogu selle unevärgiga. … nii et veiniisu kadus. Isegi aastavahetusel, kui oma jaapani-hollandi sõpru külastasime ja nad veel ekstra palusid, et ma hästi vabalt võtaks ja hästi palju jooks, ei suutnud – liiga väsinud.

Ma ikka surusin juua, aga mu keha ütles, et kuule ma ei suuda. Ja ma ütlesin, et mään, sa suudad seda, ära anna alla. Aga keha ütles, et kuule proovime teinekord jälle, praegu ei mängi välja.

Ja siis too kogunemine mõni päev tagasi sõbra pool. Ühe klaasi õhtu peale jõin, aga edasi ei suutnud, sest M. oli ärganud taas neli korda ja pikalt röökinud – unekool – ja ma ei suutnud külas isegi silmi õieti lahti hoida, sest valus ja raske oli.

Aga olen sihuke melomaan, et kohtumisest ära öelda ka ei suutnud. See on terve eraldi teema.

Aga siis hakkas M. unekool toimima ja ühe öö ta lausa magas järjest hommikuni ja, nagu siingi hõiskasin, korra ema lasi mul poole üheteistkümneni magada.

Loodus tühja kohta ei salli – kui mu laps mind enam ära ei kurna, hakkan ise magamaminekuga venitama, valan klaasi veini ja teatan, et “ma nüüd blogin iga päev kell 23” jne.

Kohe, kui jälle võimekust on, siis päevapealt hakkab enese saboteerimine pihta.

Vist pole teiega varem jaganud, kuigi juba mitu kuud kuulan sellist ootamatu pöördega lugu – No Blues “Columbus Stockade”. Eriti mõnus.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s