autoga sõitmisest

Mu auto on sel talvel nagu äsja ilmavalgust näinud kitsetall. Õudus. Täna hüppas süda mitu korda kurku.

Üldiselt olen viimaks selles faasis, kus juhin autot lõdva randmega. Naudin sõitu isegi. Milline ohtlik pettus! Enese ja teiste.

Algaja autojuhi hirm on reaalsust arvestades palju asjakohasem. Algaja olin ma tükk aega, sest kuigi sain load kätte aastaid tagasi, juhtisin autot nii harva, et vilumust polnud ja alati põlv värises.

Lapsepõlves olid autod mu suur kirg, auto juhtimine oli suurim unelm. Aga meil polnud autot ja siis ainult ühe sõbra isa lubas ühe korra kruusateel, tema süles. Ma olin nii õnnelik ja siiani tänulik.

Ülejäänud aja pidin mängima mudelautodega ja sedagi salaja, sest tüdruk ikkagi. Naabripoisil oli uhke sinine mängutraktor, mäletan nagu oleks see olnud eile. Mis ma kõik oleks teinud, et selle traktoriga omavahele jääda.

Autokooli minnes ma ka täiega armastasin sõitmist, aga iga uue korraga jõudis mulle rohkem kohale, et tänavad on täis minusuguseid juhte ja me võime kõik niiviisi surma saada.

Vaikselt hakkasin sõitu pelgama ja siis juba vihkama. Mitu korda eksamil põrumine ka ei aidanud just kaasa. Lisaks oli mul terve periood elus, kus mu surmahirm oli ehk ebamõistlikult suur.
Kuigi siin ütleks taas: ebamõistlik – võib-olla. Aga reaalsusega kooskõlas.

Minu põhiargument: inimene ei ole loodud sellistel kiirustel liikuma.

See on ebaloomulik ega ole kooskõlas me evolutsioonilise võimekusega.

Me tähelepanu töötab teisiti, me reaktsioonivõime on äärmiselt aeglane. Kõige hullem, et me roolis seda üldse endale ei tunnista, vaid paneme enesekindlalt edasi.

Linnateed on täis neid kitsetall-autosid, seejuures unised ja närvilised juhid kujutavad endale igasugu asju ette.

Liikluses on mu jaoks müsteerium autojuhid, kes suunatuld ei näita. Muidugi olen ebamõistlikult kaua nuputanud, et miks täpselt ja mul on kaks vastanduvat teooriat:

• Tagasihoidlikkus: ärge pange mind tähele, ma siin vaikselt lihtsalt…
• Ülbus: tra ma ei pea kellelegi aru andma, kuhu ma lähen!

Luukas kuulis täna autos raadiost Hozieri “Take Me To Church”. Võib-olla asi selles, et ma laulsin kaasa… kuigi ma kahjuks laulan tihti kaasa -, aga ta küsis: kust see laul tuli? Mis värk selle lauluga on, tahtis teada.

Ma vastasin, et see laul räägib armastusest. Ta edasi ei küsinud.

Viimasel ajal kuulan kodus live versiooni ja imestan uuesti, kui eriline hääl tal on ja kui võimsalt poeetiline ja traagiline see laul on.

Kunagi mind võlus laulu video, Sergei Polunin tantsis. See oli nii ammu, elasin veel Jaapanis.

Auto teemasse tagasi, raadiost tuli veel Tracy Chapmani “Fast Car“.

Ei tea, kuidas meil kodus muusikat valiti, aga lapsepõlves oli meil igatahes Chapmani CD ja ma kuulasin seda palju.

Aga mõni kuu tagasi, kui sirvisin 500 maailma parimat laulu, leidsin sealt selle laulu ja lugesin, et Chapman oli saanud palju kirju, kus öeldi, et sa oled sõna-sõnalt minu elust laulu teinud.

Siis kuulasin laulu esimest korda inglise keele oskajana, st pärast lapsepõlve, ja pärast seda olen lugu hoopis teistsuguse tundega kuulanud.