Täna on veider, ma olen jõuetu ja õnnetu, aga pole nagu konkreetset põhjust. Olen nüüd jaanuari jooksul paar korda terve öö magada saanud ka ja tundub, et ei saa vinguda enam.
Eile tahtsin hommikuks alarmi panna, aga kui telefonis kella äpilt seda otsisin, siis too suunas mu terviseäppi ja teatas, et ma pean välja mõtlema terve unestrateegia.
Kurat ma tahan lihtsalt äratuse panna… Samas olin natuke heldinud ka, et uus telefon mu eest nii hästi hoolitseda tahab. Äratuse nupu kõrval jagab artikleid teemal, miks uni on tähtis. Ma ei kliki, sest see on liiga valus teema.
Olen kuulanud uneeksperti rääkimas piisavalt, teadmaks, et uni on elutähtis juba seepärast, et magades aju remondib ennast – minu oma mitte. Ei kavatse klikkida, et lugeda unest, mida ma endale lubada ei saa. Oma une arvelt veel.
Hommikul lugesin Katariina romaani “Ohverduste sügis”. Ta suudab luua meeleolu, mille lummast on raske end lahti raputada. Oot, äkki tema raamat ongi mu õnnetus päevas süüdi? Kurat, äkki ongi. Ta reedel tuleb külla, siis süüdistan kolmapäeva rikkumises.
Ei… ma olen vist ikka ise õnnetu. Tundub, et mul sai viimaks kõrini “lapsehoolduspuhkusel” olemisest. Neli aastat võttis aega. Või on mul kõrini igavesest talvest. See juhtub tavaliselt jaanuari keskel küll. Küllap asi talves.
Käisin kassitoidu järel. Kõndisin kaarega poodi ja kassitoitu emmates tibusammudega poest tagasi. Ma ei saa mõelda kodus, liiga palju lärmi. Tunnen, et on vaja õudselt pingsalt mõelda, aga nad segavad.
Vabandused-vabandused. Oleks mul kogu maailma aeg segamatult mõtlemiseks, ikka oleks midagi valesti. Häid mõtteid ei tuleks ja kui tuleks, no mis ma teeks nendega.
Küps inimene ei leia ettekäändeid, vaid lahendusi. Sest alati on midagi valesti ja nii ei saa kunagi midagi tehtud. Seda tean, aga raske on.
See unevärk on suht hea suur vabandus. Äkki, kui ma mõne öö veel korralikult magada saan, muutub kõik.
Täna kuulasin Balthazari. Mulle meeldib “Powerless” ja “Losers” ja see versioon laulust “On a Roll”.
Täpselt mina täna, hehe, powerless loser on a roll.
Ma siin (samuti kahe väikelapse emana) kaalusin vahepeal ATH testile minemist, aga siis jõudis kohale, et enne põhjapanevate psühholoogiliste järelduste tegemist võiks mingi ime läbi saada nt hoopis kuu aega jutti öö otsa magada. Mida ma sellega öelda tahan on see, et see magamatuse värk on pikema vinnaga ja paar täispikka ööd ei suuda vast parandada paari aasta magamatust, ole enda vastu helllll ❤
LikeLike
Jaa aitäh, katsun olla. Ma kusjuures olen ka ATHle mõelnud, aga jõudnud ka sellesse puntki, et saaks magada, oleks kõik stabiilne.
LikeLike