kontrastiks

Kontrastiks, tänane päev oli tervenisti imetore. Öösel Marie ärkas vaid korra ja nii 10 minutiks. Luukas ärkas ka korra, aga ainuilt selleks, et meie voodisse kolida.

Mu telefon äratas hommikul mu hellalt just siis, kui Marie ärkas ja all meie ebasegamini köögis oli juba Sho, kes tegi kohvi.

Viimasel ajal on kodu üpriski korras. Räägin alati, kui segamini meil on, aga unustan mainida neid aegu, kui süsteemid enam-vähem toimivad ja kõik enam-vähem hallatav ja enam-vähem hea välja näeb. Kas kasutasin sõna “enam-vähem” liiga palju?

Igatahes Marie oli hommikust alates me väike armas röövlitütar. Ta räägib järjest rohkem kolme sõna lauseid ja vahel ka nelja. Nelja sõna omad algavad tavaliselt “ei taha….”

Nüüd enne und just rääkis “Akira Luukas pea padjale, Marie pea padjale…” Ta on ainus me peres, kes Luukat korraga kahe nimega kutsub.

Tõsine papagoi on ta ka, kordab nagu tasane sünkroontõlk kõike, mida ma räägin. Isegi, kui see kuidagi temasse ei puutu.

Luukas kordab ka viimasel ajal kõike, aga ta teeb seda mänguna, mis algab naljaga ja lõpeb sellega, et tahaks teda homer simpsoni stiilis kägistada. (Kas te olete tähele pannud, et selle simpsoni eesnimi on Homeros? Üks raamat, mida lugesin, osutas nii muuseas sellele ja mu pea plahvatas.)

Ma ei tea, muidugi, aga mulle tundub, et Mariel on lai sõnavara. Aasta ja kaheksa kuud on täis, räägib ja jaapani keeles ka päris hästi. Tabab, et ühe asja kohta on mitu sõna ja et minu poole saab ühe, Sho poole teise sõnaga pöörduda.

Nii, ja täna siis toimus suht idülliline pudrusöömine, millele järgnes rahulik riidessepanu. Marie pani ise kombe selga ja papud jalga, Luukale panin mina… Aga keegi ei nutnud, keegi ei vaielnud. Viisin nad lasteaeda. Juba teist korda sel aastal.

Sõitsin koju tagasi ja imetlesin pilvi. Mõtlesin, et üks asi, mis üldse moest ära ei lähe, on taevas. Mitte keegi ei ütle, et kena küll, aga tänase taeva toonid on nii eilne päev. Või et tänane taevas mängib hea maitse ja kitši piiril.

Kui nii mõelda, siis kogu loodus on vist alati moes. Kõik puulehed ja tüved ja… oot, mis veel looduses on… mingi… kivid ja…

Jep, need ongi need head mõtted, mida ma nii igatsesin, aga – nagu eile kirjutasin -, mille nautimist minu perekond segab.

Suurema osa päevast veetsin stuudios “Minu Tokyot” ette lugedes. Alles teist korda. Esimest korda ma teile kirjeldasin, see oli vist oktoobris. Vahepeal ei leidnud aega ja mida edasi, seda õudsemaks moondusid mu mälestusedd esimesest lugemise korrast.

Ei suutnud ma kaht lauset ka järjest vigadeta lugeda ja küllap tuleb asi sõna-sõnalt kokku kleepida, nagu robot räägiks, iga sõna erineva tooniga, kujutlesin.

Suutsin nii kaheksa aastat “Minu Tokyosse” elutervelt suhtuda. Et kirjutasin nagu tol hetkel oskasin ja mitte otseselt halvasti ja mitmed on öelnud, et neile meeldib, järelikult on kõik hästi. Ärgem analüüsigem üle.

Aga siis, raamatut sõna sõna haaval kobalt linti lugedes, hakkas viimaks vana hea enesekriitik tööle. Väga ebameeldiv tunne.

Igatahes! See jutt kehtib esimese korra ja selle järellainetuste kohta. Täna läks paremini, minus on nüüd ju mitme magatud öö jõud ja suudan jälle suu abil lauseid moodustada.

Nii et päev stuudios, siis korra poodi ja lastele aeda-hoidu järele ja siis Sho oli just rongiga jaama jõudmas ja saime tema ka peale võtta. Kodutrepist koos üles minnes kõik lihtsalt naeratasid teineteisele suurest rõõmust.

Tegime neljakesi koos süüa, keegi ei vääksunud eriti ja keegi ei tõstnud eriti häält. Sõime mõnusasti ja siis tulid teised sõbralikud naerused tegevused, vannid ja vannipommid, kodu veel rohkem korda koristamine ja suht rahulik uinumine.

Ise ka imestan.

Mu muusikalisti tekkis hiljuti kaks hundilugu, täitsa juhuslikult kõrvuti. Üks on First Aid Kit “Wolf“, teine on Ben Howard “The Wolves“.Täna oli hundipäev.