Vahetult enne ärkamist nägin sellist und, kus ma kõigepealt haavasin üht oma sõbrannat pisarateni, sest kõrvaklapid peas ei pannud tähele, et ta minuga räägib. Seejärel ajasin teise sõbranna marru, ka pisarateni. Mingu ka pulgad, marutsesin vastu ja sain aru, et sellega sai sõprus lõpu. Siis tutvusin mingi mehega, kelle armukeseks hakkamist kaalusin, sest miks mitte ka Shod haavata. Tal oli pöidlaküüs veel lihani ära näritud, mmm… armuke….
Marie nutu peale ärkasin, tulivihasena. Läksime alla ja seal teatas Sho, et ta viis tagasi esimesele korrusele selle kuradi jalgratta, mille ma eile teisele korrusele tassisin.
Ta ostis selle 20. sajandi raudse ratsu, kui õlga nihestas ja õues jooksmas käia enam ei saanud. Ütles, et ei hakanud minuga ostu arutama, sest ma oleks ei öelnud. Tal on õigus.
Kohe meenus, et lisaks muule ärkasin varahommikul korra õudsete kolksatuste peale, mida Sho kuradi ratast trepist alla lohistades tekitas.
Nii olin täiesti vihane lõunani välja. “Üles köetud” – kuldne väljend.
Mõtlesin, et mul on vaja siiski tööd otsima hakata. Arvasin seni, et ei ole vaja kiirustada. Vaikselt aega atra seada. Aga ei. Ei.
Siis tuli K. külla – veiniga. Ja ütles: tõepoolest, kui su unenäod sind pooleks päevaks endast välja viia suudavad, on viimane aeg tööle minna.
Nii et unustage kõik, mis siin töö teemal seni kirjutanud olen. Otsin… ja olen kompetentne.
maarjablogi.com 