luul

Viimasel ajal tunnen, et olen muusikat natuke kuritarvitanud, kasutanud meeleolu stabilisaatorina, doosidega liialdanud.

Kardan kõrvaklappe peast võtta, siis on vaikus ja kes teab mis.

Kõlab muidugi ilgelt dramaatiliselt, aga nii on lihtsalt.

Praegu on täielik vaikus, päris huvitav. Istun oma nurgas, vaatan katuseaknast täiskuud… Jep, me oleme jõudnud olustiku kirjeldamiseni. Nagu tubli laps, kirjutan jälle, mis aknast paistab.

Lugesin täna haikusid, päris naljakas oli. Lähen homme hommikul jälle raadiosse, sama programm ja sama kellaeg kui sügisel. Kavatsen mõne haiku ette lugeda.

Aga jaa, täpsemalt homme. Kui läheb okeilt, kleebin siia salvestuse. Kui ei lähe, siis jätan kleepimata ja kiuslik lugeja peab ise guugeldama.

Ja kolmapäeval kavatsen “Padjamärkmete” õhtule minna.

Sei Shonagon, Jaapani õukonnadaam, 10.-11. sajand, kirjutas “Padjamärkmed”, nüüd ka eesti keeles.

Kui seda lugeda, saab väikese ampsu seda naudingutunnet, mis Jaapani kultuuriloo õppimine minus alati on tekitanud.

Olen nende ehk viieteistkümne blogimisaasta jooksul pidanud avaliku päeviku pidamist enda jaoks ühel ja teisel viisil õigustama. Sest… no kas ma pean ütlema, miks.

Kõige paremini välja kukkunud õigustus seni on, et ma jätkan lihtsalt 10. sajandi jaapani õukonnadaamide traditsiooni…. Ja see oli enne, kui ma teada sain, et “Padjamärkmete” blogiga võrdlemine on moes.

Praegu siin kirjutan lihtsalt, mis pähe tuleb ja teie skrollite ja unustate, aga oi tuhande aasta pärast… Minu hommikupudru kirjeldus on ehk vaade ajastu vaimu ja… julgen ma seda üldse sõnastadagi… (jah, julgen) – me tsivilisatsiooni üks kõrgpunkte.