paralleeluniversum

Käisin Sei Shonagoni “Padjamärkmete” teemalisel kirjandusõhtul.

Mu kunagised õppejõud rääkisid nagu vanasti ja järsku meenus, kuidas ülikoolis jaapani kultuuriloo õppimine mu maailma pahupidi pööras. Olen vahepeal unustanud tähele panna, et mu maailm ongi jäänud pahupidi – mingis mõttes.

Tänane vestlusõhtu tilgutas mulle dopamiini. Mõtlesin, kuidas saab mingi kirjanduse ja esteetika jutt sellist naudingut tundma panna. Välja ei mõelnud. Aga ehk midagi selles paralleeltajus – et on olemas täiesti teistsugune ruumi, keele, ilu ja inimese kogemise viis. Sama tõeline, aga täiesti teine.

Et ma mingilgi määral orienteerun selles… paralleeluniversumis nimega 10. sajandi jaapani õukonnakirjandus, on täielik õnn.

Paralleeluniversum on siin täpne sõna tõesti. Esteetikaseadused, mis peaaegu et mõjutavad füüsikaseadusi.

See meenutab, et kuulasin intervjuud Michio Kakuga, kes ründas mingit teooriat: see teooria on nii kole, et ainult tema oma ema suudab teda armastada!

Jälle mingi värk esteetikaga – teooriad peavad olema ilusad. Olen justkui kuulnud ka matemaatikutest, kes õpilase lahenduskäiku vaadates kirtsutavad nina, et see on õige küll, aga ei ole üldse ilus.