maarja blogi

Mulle on viimasel ajal paar korda öeldud, et mul on lai silmaring, aga mul ei ole ja see teeb nii valvsaks.

Ei tea, mis mul viga on, et isegi kogemata ei taha näida parem, kui ma olen.

Hmm, võib-olla seepärast, et kui peaksin päriselt kellegagi hakkama sellist ülepakkumise mängu mängima, läheks asi kiiresti lõhki. Nagu majandusmull, aga sotsiaalse kapitali mull äkki. Pole jätkusuutlik.

Aga kui ma mängin lahtiste kaartidega, siis mu “mängukaaslane” – kui ka välja ei näita, siis vähemalt oma südames – tajub ära, et tema ka ei pea olema targem kui ta on. Siis on lootust leida mingi päris kokkupuutepunkt ka.

Blogis võin petlikult mõjuda, nagu mul oleks lai silmaring. Ma ei tee seda meelega, lihtsalt nii juhtub. See on mingi mõtlemise interts lihtsalt. Räägin ühest seigast, aga lugeja peas tekib kujutlus minust kui “inimesest, kes alati…”

Näiteks räägin ühest raamatust, aga blogilugeja eeldab, et loen koguaeg. Ei, ma lihtsalt laon iga loetud näruse raamatu siin letti ja hõiskan, et kõik peaks lugema. Kirjutan, et joon veini, lugeja mõtleb – igal õhtul. Või kirjutan, et lugesin eile haikut ja lugeja kujutab ette, et ma kord nädalas vähemalt võtan aja, hingan sügavalt sisse, loen valjult ette ühe luuletuse, panen silmad kinni ja… Ei-ei-ei.

Selle asemel tõmblen valdavalt oma labastel argielulistel teemadel. Annan pimedas röökivale lapsele palavikusiirupit, millest suurema osa leian hiljem tema ja mingil põhjusel ka enda juustest, põlveõndlast ja nii edasi.

Viimastel aastatel käin sõpradele närvidele, sest igas vestluses mainin üht või teist podcasti. Pööritavad silmi, et jaa-jaa me saame aru, laiendad podcastidega siin oma silmaringi, palju õnne sulle.

Ei, vastupidi, ma tahan öelda, et ma lihtsalt löön aega surnuks, kuulates kellegi mula. Ütlen “kuulasin podcastist”, et keegi ei arvaks, nagu ma need teadmised mingitest entsüklopeediatest või teadusartiklitest välja lugenud oleks. Veel hullem, oma peast mõelnud. Ei, ma lihtsalt kuulasin tüüpe rääkimas. Mul on aega surmata. Nii lihtne ongi.

Kuigi jaa, okei, tegelt podcastid on mu silmaringi retsilt avardanud küll. Varasemaga võrreldes.

Eile kirjutasin, et jaapani kultuuriloo mõistmine, blabla. Aga ühtlasi kuulasin eile, kuidas kõlavad need inimesed, kes päriselt ka jaapani klassikalist kirjandust tunnevad. Ma pole see.

Silmaringi võiks laiendada palju tõhusamalt ja kiiremini, kui ma seda teinud olen. Sest mul on komme võtta üks asi ja siis seda sada ringi lugeda, kuulata, vaadata. Nii koosneb mu lugemuse tuum tõenäoliselt endiselt peamiselt Harry Potteri sarjast ja siis lisaks kolmest-neljast raamatust, mida täiskasvanuna olen korduvalt üle lugenud.

Laulu, mis meeldib, kuulan ka sada-kakssada korda, selle asemel, et edasi liikuda või juurde uurida.

Jätan mulje, nagu teaksin peast kümneid luuletusi.Tegelikult tean paari ehk tervikuna ja siis veel mõnest mõnda rida. Aga need on nii head luuletused, et tulevad mulle erinevates kontekstides eri nurga alt meelde ja siis tsiteerin ja kõik on nagu et vau, oskadki niiviisi igasugu luuletusi peast lugeda.

Leonard Cohenist pole suutnud vähemalt 20 aastat edasi liikuda. Mida kõike võinuks avastada selle aja jooksul, kui ma ikka ja jälle pöördusin tagasi samade lugude juurde. (Kuigi ma ei kahetse midagi.)

Aga hea asi on vananemine – kui niiviisi aastakümneid tiksuda, siis hakkab maailmavaade vaikselt avarduma küll, 20 aastat netis surfates jääb mõni asi külge.

Kui kulgeda mööda… oumaigaad, kas ma tõesti ütlen elujõge. Jep, ma ütlen elujõge.

Kui kulgeda pärivoolu mööda elujõge ja vahepeal pisut aerudega kaasa aidata, siis lõpuks koguneb mingi märgatav hulk teadmisi mingitest valdkondadest. Olen viisteist aastat jaapani keelt rääkinud, oleks päris õnnetu lugu, kui selle aja peale ikka ei oskaks. Päevikut olen pidanud keskkoolist alates. Nadi lugu, kui ikka veel kirjutamisest midagi ei jagaks.

20-aastased vaatavad 35-aastaseid mingi asja oskajaid ja õhkavad, et appi, kuidas ta oskab, ma küll ei oska. Aga-aga, kui 20-aastaselt mingi suund võtta, siis 35. eluaastaks on ikka päris kaua selles suunas liigutud. Siis muidugi imetled 50-aastaseid, et kuidas nad kõike seda teavad ja oskavad.

Ühesõnaga, jutt oli sellest, et ma rumalal kombel ei taha paista targem kui olen.

Muidugi alati ei pea mängima lahtiste kaartidega, vahel on hea jätta midagi ütlemata või pakendada enda oskused ihaldusväärselt. Turundamine ja mis kõik.

Aga ma… hmmm. Ma loodan, et kõik inimesed, kes seda teevad, ise ennast ei peta. Et nad ikka teavad, et nad on ehk tegijad küll, aga mitte täpselt niisugused tegijad kui pakendist mulje võiks jääda.

Sain südamelt ära, jess.

Eilsest kirjandusõhtust üks täiesti asjasse puutumatu kild: tõeline džentelmen on see, kes oskab mängida trombooni – aga ei mängi.