padjamärkmed

Kui kuller mulle raamatu tõi, siis ütlesin Shole: nooh, kas mäletad, kuidas “Padjamärkmed” algab?

Sho ütles: ei mäleta

Ma alustasin: kevadel…

Sho: … koidik.

Muidugi mäletab, tubli poiss.

Sho teab “Padjamärkmeid” nii nagu meie teame… Tuglase novelle või… no midagi, mida tuli koolis huvist hoolimata lugeda. Klassikaline jaapani keel on kaasaegsest väga erinev, nii grammatika kui sõna tähenduste osas. Seda peavad lapsed koolis lugema õppima, muidu ei oska.

Olen ka klassikalise jaapani keele tundides käinud, aga ma tol ajal ei osanud kaasaegsetki, nii et…

Eile oli tore hetk. Lugesin “Padjamärkmeid” ja itsitasin. Sho küsis, et mis seal nii naljakat on. Kas Sei Shonagon on naljakas või.

Siis koukisin riiulist välja jaapanikeelse variandi. Meil on selline, kus tekst on paralleelselt klassikalises ja kaasaegses jaapani keeles. Paraku mitte terve teos, aga ikka korralik paks raamat.

Siis lugesime lõike ja võrdlesime. Sho naeris ka, sest muidugi on naljakas.

Jaapanikeelses raamatus oli minu käekirjaga posu märkmeid. Üldse ei mäletanud, et nii põhjalikult tegelesin. Olin pikalt üldse unustanud, et meil see raamat riiulis on. Aga Sho ütles, et tema mäletab, kuidas me kunagi igiammu koos lugesime.