silmad

Mu silmad on koguaeg väsinud. Väsinud silmadega hakkan kõõritama, õudne. Plaanin arstile aja panna. Ühele heale arstile, kes uurib kõik välja ja ütleb õige lahenduse. Silmanägemine on kehvemaks jäänud ka. Usun, et nüüdseks on asi viimaks sealmaal, et arst pakub prille.

Sho käis hiljuti prillipoes uusi valimas, ma temaga. Müüja oli ja vist… silmamõõtja ka, sest midagi nad käigupealt Sho silmades mõõtsid.

Ma proovisin igasugu ekstravagantseid raame ja kõik sobisid mulle imehästi. Vahel unistan, et saaksin oma väsinud pilku liialdavate raamide taga varjata.

Uurisin, kas nad minu silmi ka kontrolliks.

Nad ütlesid, et kui ma prille ei osta, siis on kontroll tasuline.

Ma ütlesin, et ma tahaks osta küll. Aga võin maksta ka.

Nad ütlesid, et tasulise kontrolli jaoks on vaja eraldi aeg kirja panna.

Ma küsisin, kas praegu ei ole vaba aega.

Nad ütlesid, et praegu on ainult nendele, kes prillid ostavad.

Ma ütlesin, et võin prillid osta.

Nad nagu ei vastanudki midagi.

Ma olin segaduses. Vist lihtsalt ei meeldinud neile, äkki käppisin liiga palju prille.

Või sain valesti aru. Võib-olla neil polnud spetsialisti kohal. Aga… prilliostjatele oleks olnud.

Võib-olla ei saanud ma eesti keelest aru seekord, ei tea.

Muidu, mul on omapärast värvi silmad – kollased.

Ei moodusta veriste punaste väsinud silmavalgetega küll eriliselt võluvat kombot.

Olen elu jooksul näinud paari inimest, kellel on sama värvi silmad. Kohe torkab silma, jõllitan: appi, ta on ju mina. Hoian keelt hammaste taga, et mitte välja öelda ja kujutan ette, et teine teeb sama.

Ühtlasi olen tõdenud, et inimese kohta on see natuke liiga veider värv, pigem mingi linnu või mõne kassi moodi.