rasked valikud

Õudselt raske on iga päev otsuseid langetada. Näiteks, kui M. lõunaund magab, kas kasutan võimalust rahulikult köök ära koristada või teen midagi hingele? Kui valin esimese, jääb hinges miskit puudu. Kui valin teise, pean taluma jätkuvat segadust.

Vahel küll õnnestub nii, et teen vabal hetkel midagi hingele ja siis hing on nii… täis..

“Hing täis” ei ole õige väljend. Teate, mind siiani häirib, et eelmises postituses fraasi “keelt hammaste taga hoidma” täiesti valesti kasutasin. Pagan küll.

Hing on toidetud, siis juhtub vahel, et selle uue energiaga jõuab hiljem köögi ka ära koristada. Seda ei pruugi muidugi juhtuda. Aga on ka juhtumeid, mil toidetud hingega õnnestub kaost hästi taluda.

Nii et kui võtta mänguri hoiak, siis hingetoidule panustamine toob selles olukorras tõenäolisemalt võidu.

Vahel panustan kindlale turvalisele kaotusele: ei tee üht ega teist, vaid jõllitan ekraanist midagi, mis mind sugugi ei toida.

Vahel on nii, et pean otsustama, kas kallistada veel lapsega diivanil või teha lõunasööki. Toitumine on oluline, pere tahab süüa. Aga hell hetk lapsega on kahele hingele.

Tihtipeale tehakse otsus küll minu eest. Marie ütleb “kalli-kalli” ega lase minust enam lahti. Kui püüan praktiliste asjadega jätkata, siis ta tõstab kisa, mis ei vaibu enne, kui kalli-kalli-olukord on taastatud.

Siis on vaja oma peas lahendada järgmine küsimus: kas ma teda kallistades mõtlen jätkuvalt toidust või tolmu imemisest ja kuidas selleni jõuda – või kallistan last ja mõtlen, kui mõnus on teda kallistada.

Liiga tihti võtan esimese variandi – mis ei aita mind kuidagi edasi.

Kas minna magama või rääkida Shoga juttu? Õhtul, kui viimaks vaikus. Keegi ei sega jutule vahele. Ainult kassiga pean konkureerima. Samas – uni on tõeline.

Täna ütlesin kassile, et nüüd on minu kord ja läksin tema asemele pikali, pea Sho põlvel.

Rääkisime haikudest, Sho tegi lennult ühe eriti armsa:

tabemonoya / yoru wa nezumi no /undoukai.

Viimane rida küll ei vasta vormile, aga ikka ilus.

Räägib, et öösel söögikohas toimub hiirte spordipäev.

Seejuures esimene rida vihjab humoorikalt veel Matsuo Basho kuulsaimale haikule, mis algab “furuike ya” (see vana tiik).

Ja ta tõepooolest mõtles selle ühe hingetõmbega, mu armas Sho.

Mu eelmine raadioesinemine oli nõnda sütitav, et kutsuti järgmisesse, jälle haikudest rääkima. Seekord mitte otsesaatesse, nii et ei teagi, millal see eetrisse läheb. Aga homme hommikul lähen salvestama.

Muusikapäevik: Punch Brothers – Pride of Man.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s