kutsungid

Millalgi õppis Marie “emme” ütlema ja ma ei saanud enam üldse rahu, sest see sõna tuli nii valjult ja nõudlikult.

Ta kutsus Shod ka “emme”, nii et too sai aeg-ajalt teeselda, et ei, Marie vajab ju emmet, temal pole asja. Siis ma ohkasin raskelt ja läksin vaatasin, mida Marie tahab.

Siis õppis Marie ütlema “issi” ja võttis sellega minu reageerimiskoormat vähemaks, küll aga pani Sho raskelt ohkama.

Siis ta õppis ütlema “Akira Luukas” ja seepeale hakkas Luuka suust ohkeid kostuma.

Nüüd on lisandunud ema-isa jaapanikeelsed variandid, mis on tema suus nii nunnud. Okaasan ütleb kaasan, vahel kostub nagu kaa-chan. Otoosan ütleb toosan või too-chan.

Hommikul autoraadiost tuli Dennis Lloyd – Nevermind. Meeldis ja kui pärast Spotifysse lisasin, hakkas see edasi automaatselt mängima lugusid, mis mulle veel võiks meeldida, kui Nevermind meeldib. Suht kõik meeldisidki. Olin tänulik ja ärritunud, et ma nii ettearvatav inimene olen.

Nii leidsin Emmit Fenn Painting Greys ja Allan Rayman – 13.

Ütlesin Shole, et kõige paremini siin ilmas mõistab mind vist Spotify. Sho pisut haavus.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s