väiksed torkivad

Tulin just prügi viimast, võttis ligi kaks tundi aega, ülimõnus.

Kuulasin muusikat peamiselt, aga vahepeal vend helistas. Rääkisin talle oma hiljutistest feilidest. Sellistest väikestest torkavatest.

Näiteks, et ühe raadiosaate põhjal kutsuti järgmisesse ja olin kõrvust tõstetud, aga see teine raadiosaade polnud eriti tore. Mitte suur feil, aga väike ikka.

Ja kuidas lugesin Anu postitust, et ainus blogi, mille lugemise eest tema oleks nõus maksma, on minu oma. Siis mõtlesin, et võib-olla mu sisetunne ei peta ja ma tõepoolest olen maailma kuningas. Aga siis täna lugesin eelmise postituse alt kommentaari, et tra õpi sõna “missioon” kirjutama (viisakamalt küll) ja mõtlesin, et olen ikka vaid mahe feilija.

Kunagi rääkisime vennaga sõprusest. Ta ütles, et ta ei oska sõpru hoida. Et tal on kahju, et keskkooli ajast sõpru ei jäänud ja lapsepõlve lähedase sõbraga suhted katkesid.

See oli pehmelt öeldes rets aeg ta elus. Keskkooli lõpp-ülikooli algus, kui meie isa oli just surnud, vend vaevalt funktsioneeris, sõi antidepressante ja elas kahekesi me fruktist vanaemaga – isa emaga, kes teda ei sallinud, aga kes tema abi järjest rohkem vajas, kuni pisut hiljem ka tema suri.

Ma oleks võinud koorma kandmisel abiks olla, aga tiksusin sel ajal Jaapanis elada.

Häid sõpru on tal praegu küll, nii et selles mõttes kõik hästi.

Mu kõige vanem sõber on sünnist saati. Kui kooliajaks Tallinnast Rakverre kolisin, siis pidasime kirjasõprust, keskkooli Tallinna tagasi kolides jätkasime ja me suhe vaid kuumeneb, viimati kohtusime eile.
Parim sõber on 7-aastasest. Ja siis on veel kolm põhikooli sõpra ja mitu keskkooli oma, kelleta ei saaks hakkama.

Aga nende koolisõpruste veider ühisosa on, et kõik said alguse pärast kooli. Põhikooli sõpradega sain tõeliselt lähedaseks alles keskkooli ajal ja hiljem. Keskkooliaegsete sõpradega sain lähedaseks ülikooli ajal ja hiljem. Isegi ülikooli kursakaaslastega hakkasin rohkem suhtlema alles pärast lõpetamist.

Kool on sõpruse takistus, võiks järeldada.

Oleks mul keskkooli lõpus olnud selline olukord nagu mu vennal, oleks mu kooliaegsed tutvused küllap suuresti katkenud ega oleks saanud võimalust sõpruseks areneda.

Aga jah, see blogi siin kunagi tasuliseks ei lähe. Reklaame ka ei tule. Ma teatavasti tahan olla vaba ja otsida tõde, teha suuri sõnu ja kirjutada neid valesti.

Nagu “4000 weeks” raamatus märgiti, et iga hobi ei pea olema “side hustle” (“külgne sagimine,” tõesti?).

Täna vaatasin üle Daniel Slossi Jigsaw, see on ikka õudselt hea, terviklik.

Ja kuulasin Sam Harrise ja Jordan Petersoni debatti ligi kaks tundi – neid saab 8 tunni jagu youtube’is kuulata, kui on huvi näha, kuidas targad inimesed ilusasti teineteisega nõus ei ole. (Feil versiooni saaks Harrise podcastist, kui Peterson külastas, kunagi ammu kuulasin ja siiani mäletan, et valus oli. Aga nad võtsid end kokku ja püüdsid paremini.)

Teine põnev oli Russell Brandi (“see kommu”) ja Ben Shapiro (“see nats”) vestlus, millest üleval vaid esimene tund, aga tegelt tahaks lõpuni kuulata. Lihtsalt rahuldust pakub erinevate maailmapiltidega inimeste tsiviliseeritud vestlus.

Ma pean vist siin lisama, et ma pole neist kellegi jünger. Joe Roganit olen ka järjest vähem kuulanud. Mulle on meeldinud ta avatus, aga kaks teemat, kus ta vabalt võtta ei suuda, on taimetoitlus ja covid. See on hakanud väsitama.

Tim Ferrissi fänn olen küll täiega. Hiljuti sain juhuslikult aru, et tema (ja ta külaliste) mõtteviis on märkamatult saanud suures osas minu mõtteviisiks. Nii et influencer.

Influenceriga seoses, aasta lõpus käisin perearstil ega saanud sealt kuidagi süstita tulema. Esimest korda elus sain gripivaktsiini.

Siis järgmisel päeval lesisin kodus diivanil ja kui Sho küsis, kes õhtusöögi teeb, vastasin, et ma ei saa, mul on gripp.

Asi selles, et gripp on jaapani keeles infuruenza, aga suunamudija on jaapani keeles infuruensaa.

Ja Sho mõtles tõsimeeli, et ma keeldun õhtusööki tegemast sõnadega: ma olen suunamudija.

8 thoughts on “väiksed torkivad

  1. Lugesin ja mõtlesin, et päriselt oleksin nõus ka natuke maksma, et seda blogi lugeda. Ma teisi blogisid ei loe. Tahtsin lihtsalt anda märku, et on inimesi, kes oleks…. Ma ühegi teise asja lugemise eest internetis tegelt ei oleks nõus maksma 🙂

    Like

  2. Täna ma tahaks kohe igas lõigus kaasa kiita, et “mina ka, mina ka”. Kuulasin Harrise ja Petersoni depatti (juba kunagi ammu tegelikult) ja sama mõte tekkis, et kuidas kaks väga intelligentset inimest nii ilusasti eriarvamusele oskavad jääda. Ja Shapirot kuulan tihti. Ja Joe Roganit üha vähem, sest taimetoitlus ja covid. Mul tekib juba allergiline reaktsioon kui ta jälle oma tugevast immuunsusest hakkab rääkima. Ja aitäh, et sa iga päev blogid! Õudselt hea on lugeda.

    PS! Tahaks ka pikalt prügi viimas käia, aga meil on prügikast garaažis :S

    Like

    1. Ma täitsa üllatusin, et Harrise ja Petersoni 2018. aasta vestlused alles nüüd avastasin. Kusjuures mäletan isegi, et neid üritusi reklaamiti, aga ei oodanud vist, et need tasuta netti riputatakse.

      Like

    1. Tead mu sõrmed klaviatuuril on teinud ilma minu loata samasuguseid vigu. Tean muidu unepealt kptgbd kasutust ja siis järsku vaatan, et sõrmed tegid algklassi tasemel vea. Huvitav, millest see tuleb. Nagu mingi programmierror ajus korraks.

      Like

  3. Tore lugeda, et ka jaapani keeles on nii põnevaid sarnase kirjapildi kuid erineva tähendusega sõnu. Mul on viimasel ajal läpaka klaviatuur hakanud topelttähti vahele viskama (või on näputöö aeglasemaks läinud), enne enter tonksamist pean ikka kommi üle lugema.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s