veni, vidi…

Suurem osa päevast oli jälle raamatu linti lugemine. Seekord olin palju paremas vormis kui varem. See tähendab, et koperdasin palju vähem ja rääkisin pisut kiiremini. Muus osas kõik sama ja eks kunagi selgub, kas kuulatav. Aga P. ütles, et ta vist jätab sisse ühe koha, kus ma naerma purskasin.

“Minu Tokyo” on selline raamat, mis lõpu poole läheb paremaks. Veider ise seda öelda, aga nii on ja tegelikult sedasi algusest peale plaanitud. No mitte “paremaks” aga sügavamaks minek küll. Nüüd ette lugedes muidugi muretsen, kas lugeja viitsib oodata nii kaua, tahaks esimesest peatükist alates tummist kraami.

Vahepeal sõime pirukaid ja rääkisime juttu. P. on helilooja, keda kõik teavad. Praegu põhivõhm läheb selle lauluvõistluse peale, mis toimumas. (Kõigest väest püüan rääkida nii, et guugeldajad asjata siia ei jõuaks, vabandan). Rääkis, milline töö ja vaev on selle kolme minuti taga.

Küsisin, millal ta teadis või endale tunnistas, et ta helilooja on. Ma vastust siia ei kirjuta, aga see küsimus on mu jaoks huvitav. Et kuidas inimesed ennast üht- või teistmoodi kutsuma hakkavad. Ära tunnevad, et nad on see.

Aga enne, kui ma tema poole läksin, käisin hommikul tunnikese sõbra pool. Selle sõbra, kellest kirjutasin, et mul on peas üks projekt, mis täpselt sobiks meile kahele pooleli jätta.

Kahetsen siiani, et postitust ei pealkirjastanud “Veni, vidi, ei viitsi”.

See oleks nii hästi sobinud ja on nutikas nali mu oma nutikast peast. Väikest viisi moto mul.

Me temaga oleme need inimesed, kes ikka ei tea, kes nad on. Usun, et see on ka okei. Huvitav on ikka ja küllap kunagi selgub, kes.

Mul on positusele lõpulauseks kaks varianti. Esimene: tunneme ennast see-eest järjest paremini, kahes tähenduses.

Teine: hiljemalt matustel.

Üks liiga lääge, teine liiga morbiidne.