tondijutud

Käisin taas päevareisil Tartus, aga erinevalt eelmisest korrast täisa üksinda.

Alustasin pannkookidega ühe sõbra juures ja siis pärastlõunal läksin kohvikusse, kus toimus peaaegu nagu tinderideit.

Neli tundi ja kolm veini hiljem püüdsime jaama suunas minnes lõigata. Pimesi usaldasin oma netitutvust ja läksin temaga läbi aiaaugu, kuigi mingit rada lumes ei paistnud.

Korraks hakkasime mõlemad muretsema, aga siis nägime vastassuunas liikuvaid jalajägi ja mõtlesime, et kui jõuame nende algusesse, leiame ka õige augu teisel pool aeda.

Krundi servas oli üks pooleldi põlenud hirmus maja. Tundus, et kohe maja kõrvalt aiaaugu leiamegi.

Alles tondilossile päris lähedale jõudes nägime, et jäljerida algab aknast. Keegi oli sealt hiljuti välja astunud.

Luuka absoluutne lemmiklaul on praegu Tondipüüdjate teemalugu. Nad on Shoga filmi paar korda vaadanud – seda vana. L. on fänn.

Mu meelest pole õige nii väikesele sellist filmi näidata, aga Cohen on sõnastanud isegi mu lapsekasvatuse põhimure (Marie häälega): you know the way to stop me, but you don’t have the discipline.

Lapsed kuulavad tondipüüdjate laulu üha uuesti ja uuesti, seejuures hüplevad, nõksutavad puusa. Aeg-ajalt hüüavad kooris: ghostbusters!