must huumor

Eile tagasiteel kuulasin intervjuud Daniel Slossiga. Palju oli juttu hämarast huumorist. Rääkis, kuidas ta õe matustel oma vanemaid naerma ajas.

Mul on täiega must huumorimeel ja mingid Slossi tähelepanekud kõlasid kaasa. Näiteks viimastel aastatel käib mu kõige hämaram huumor mu laste pihta, aga see on seepärast, et ma armastan neid kõige rohkem.

Tähendab, muidugi ei tee ma oma võllanalju lastele endile. “Emme läks prügi viima ja mõtles, et ei tulegi tagasi, sest te olete väsitavad, hähää!” Aga sõpradele.

Või kui ma poleks veendunud, et Sho on imeline, ei oleks mul isu mingeid “lahuta või ära” nalju teha.

Reedel ka astusin sõbra poole sisse ja kohe läks mingi võllanali laste suunas käiku. Ei saa pidama lihtsalt. Aga sõber ütles, et ma võin neid teha, sest ta teab, et hinges olen suurim kanaema. Vastab tõele. Järgmisel nädalavahetusel lähen vist kolmandat korda elus ööseks ära ega pane oma neljaastast ise magama.

Ehk et kõige mustema huumori võibki käiku lasta nende inimestega koos ja nende inimeste pihta, kes teavad, et ma ei mõtle sõnagi sellest tõsiselt.

Sellest oli ka juttu, et palju nalja saab tabude ümber. Õnneks on järel veel tabusid ja sõnu, mida ei tohi kasutada – lõputute võimaluste kuningriik.

Nii et mulle täiega meeldivad triksteri-tüüpi inimesed, kes tajuvad keele ja sümbolite jõudu ja oskavad seda nende enda vastu ära kasutada.

Homme ongi jaanuari viimane päev. Veebruar on lühike. Märts on aasta kõige päikeselisem kuu. Seekord lõpetan igapäevase kirjutamise homsega ära ja vaatan siis, millal jälle isu tuleb.

Mõtlesin, et te võiks vahepeal mulle kirutada, et mis teile mu blogi ja minu juures kõige rohkem närvidele käib.

Saan ainult positiivset ja väga positiivset tagasisidet ja järjest rohkem tajun, et see ei ole ometi kogu reaalus. Kusagil on keegid, kes lihtsalt iga kord pööritavad silmi, aga ei ütle midagi.

On see mu suvalisus või ropendamine või mingid korduvad teemad, millest võiksin juba üle saada, või mingid muud “tikid”, millega võiksin tegeleda. Laske tulla.

Nutan siis pisut patja, sest ma haavun kergesti. Aga äkki saan midagi kasulikku teada.

20 thoughts on “must huumor

  1. Igapäevase blogimise lõpetamine on loodetavasti must huumor, mida sa tõsiselt ei mõtle?! 🙂

    Mul kahjuks muud kriitikat pole, mind ei häiri miski. Ahsoo, pilte võiks muidugi rohkem olla. Kasvõi kassist kui liiga isiklikuks ei taha minna! Pilte pole kunagi liiga palju, kuigi mind nende puudumine nüüd kah otseselt ei sega.

    Like

    1. Jaa ma igapäevaselt blogides mõtlesin et pildi lisamine võtab proportsionaalselt liiga palju vaeva. Aga peaks vähemalt kassiseeriaga jätkama tõesti. Ise loen pigem tuhat sõna kui vaatan pilti, siis ununeb, et pildid kõnelevad 😀

      Like

  2. Mind häirib täiega, et ma Sind isiklikult ei tunne. Ma tahaksin, et Sa oleksid mu lähiringis, vahetaksime suvalistel hetkedel krüptilisi lauseid ja totakaid meeme. Niiet jah, häirib küll.

    Like

  3. Mind ajab närvi, et mul pole Spotifyd ja pean kõik su laulud mujalt üles otsima :p.
    Vahel muutun murelikuks, kui sa tundud üleväsinud või natuke liimist lahti. Mis on ok, sest inimesed ikka vahel on seda. Lihtsalt mulle endale on “liimis olemine” ja koos püsimine väga tähtis ja tahaks, et teistel oleks ka kõik hästi :).

    Like

    1. Oh see on küll hea uudis, et keegi lugudele klikib. Arvasin alati, et muusika lingid on lihtsalt mu eralõbu üles märkida.
      Spotify linke peaks vist ilma äpita ka avada saama? Siis kuulad ja kui meeldib, no alles siis tuleb mujalt kanalitest välja otsida.

      Aga jaa, liimist lahti olemine on karm teema. Eks blogi ole teraapiavorm ja mingid siin sõnastatud asjad aitavad elu kergemalt võtta. Samas kui kirja pandud sõnad ehk lugedes masendavad. Vanasti, enne lapsi, oli mu blogi juba päris masendav, olen kuulnud 😀

      Like

  4. mulle päris ausalt käis see “misjoonitunne” ootamatult kõvasti närvidele ja mul nii hea meel, et keegi teine selle teema üles võttis ja asi lahendatud sai 😀 mitu korda hakkasin juba ise kommentaari kirjutama ja siis jälle mõtlesin, et ma ei viitsi (enam) olla see inimene, kes teiste õigekirja kallal norib ja grammatika üle targutab. kustutasin jälle ära. ja üldse kahtlustasin suurema osa ajast, et see on ikkagi mingi teadlikult tehtud nali. aga ikkagi ärritas!

    vot selline ülestunnistus.

    Like

    1. “ei viitsi (enam) olla see inimene, kes teiste õigekirja kallal norib” – mul sama. Ainult et pärast “misjoonitunnet” pole mul enam mingit õigust seda teha ka 😀

      Muidugi teen väikseid vigu koguaeg, panen liiga vähe komasid jne. Aga -mata vormi panen kenasti ühe t-ga ja vibutan tähtsalt sõrme, kui keegi kedagi “matta” tahab.

      Like

  5. Ma muudkui loen ja naudin. Laiskuse pärast ei kommenteeri. Väga egoistlik. Mulle ei meeldi, et me pole sõbrad 😀 Ja veel ei meeldi mulle, kui pikad blogipausid tulevad.

    Like

  6. Mina ka loen ja ei oska kritiseerida :). Misjoonitunnet pidasin peeneks irooniaks :D, kergendus, et see klaar, aga ikka keeruline uskuda, et sa seda ei teadnud. Kusjuures ma olen lugenud kogu su blogi läbi, kuna lugesin minu Tokyot ja see nii meeldis, et jätaksin blogiga, justkui su elu oleks seriaal ajas pisut edasi tagasi hüppav. Tundsin ennast nagu stalker, sa tundud nii lahe inimene. Ja kõik (peaaegu) mu teadmised Jaapani elust pärinevad sinult.
    Huvitav on tegelikult ka see, et keegi seal mainis enesekesksust, mulle see närvidele ei käi, aga ma mõtlen samamoodi, et jaa, ma olin ka kunagi, aga see on minevikku jäänud ja nii palju mugavam on oma peas olla, kui siin on ruumi ka muu jaoks :).

    Like

    1. ❤️

      Mis enesekesksusesse puutub, siis endamisi mõtlen, et jupike sellest on siiski enesest lähtumine ja enese tundmine ja enesekindlus jm “enese-“, mis ei ole alati halb.

      Like

      1. ei muidugi see ei ole halb. Pigem, kui ma sellele mõtlen, siis on see nö ellujäämisstrateegia. Et kogu argielu üle ei rulliks. Ma ei ole tegelikult selle peale mõelnud varem, aga eelmise kommentaari juures hakkasin mõtlema, et see ongi see tunne, mis mind valdas peale seda kui lapsed (mul ka kaks last väikese vahega) puberteedini olid kasvanud, et võin olla mitte nii fokuseeritud endale ja oma elule, sest ei ole vaja karta, et elu virr-varr selle ära hakib. Sest ei haki enam. See enesekesksus siin ei ole selle sõna esmases tähenduses mu jaoks. Kindlasti mitte negatiivne. Pigem endale fokuseeritud, sest vastasel juhul vajuks kogu ehitus kokku. Aga elades tahad ju, et see püsiks ja et saaks sellest (lastest, sekeldustest) ka rõõmu tunda.

        Like

      2. Nii ilus ja huvitav mõte. Tõepoolest, see enesekesksus on mingis mõttes enda hoidmine, kaitsev kilp ja ehk tõesti ühel hetkel pole seda enam vaja.

        Like

  7. *fokusseeritud.

    Kahju, et enam iga päev ei blogi, aga siis saab selle energia mujale suunata.
    Kuidagi liigväsitavas ja melanhoolses septembris oli su blogi mu TOP3 lemmikasi Rita Ray ja Puuluup muusika kõrval ja andis väga palju positiivseid emotsioone. Nagu uus Instagram. Ükskord jäi pea nädalajagu postitusi vahele ja selline dopamiinilaks järjest lugeda. Aitäh.
    Mul ka Spotify’d pole,aga otsin YouTubest laulud ikka üles või nalja.

    Like

    1. Oo mis heas seltskonnas olin 😀 Rita Rayga pean veel tutvuma, kõik räägivad.

      Aga eks ma varsti kirjutan. Ja igapäeva-kampaaniaid tuleb kindlasti veel, kui tuleb tunne, et jälle tahaks.

      Like

  8. Olen Su plogi püsisalalugeja juba ammu.Paaaaalju aastaid. Oleme ka ühel täiesti suvalisel ürtusel kohtunud ja ma mainiin, et olen Su blogi lugeja ja Sa nii hirmsasti kohmetusid ja punastasid.

    Ja kõige enam naudin ma Su blogis mõnusat eneseirooniat. Tänapäeval on see üha haruldasem ja keskkonnas, milles mina igapäev viibin, pea tundmatu.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s