veni, vidi…

Suurem osa päevast oli jälle raamatu linti lugemine. Seekord olin palju paremas vormis kui varem. See tähendab, et koperdasin palju vähem ja rääkisin pisut kiiremini. Muus osas kõik sama ja eks kunagi selgub, kas kuulatav. Aga P. ütles, et ta vist jätab sisse ühe koha, kus ma naerma purskasin.

“Minu Tokyo” on selline raamat, mis lõpu poole läheb paremaks. Veider ise seda öelda, aga nii on ja tegelikult sedasi algusest peale plaanitud. No mitte “paremaks” aga sügavamaks minek küll. Nüüd ette lugedes muidugi muretsen, kas lugeja viitsib oodata nii kaua, tahaks esimesest peatükist alates tummist kraami.

Vahepeal sõime pirukaid ja rääkisime juttu. P. on helilooja, keda kõik teavad. Praegu põhivõhm läheb selle lauluvõistluse peale, mis toimumas. (Kõigest väest püüan rääkida nii, et guugeldajad asjata siia ei jõuaks, vabandan). Rääkis, milline töö ja vaev on selle kolme minuti taga.

Küsisin, millal ta teadis või endale tunnistas, et ta helilooja on. Ma vastust siia ei kirjuta, aga see küsimus on mu jaoks huvitav. Et kuidas inimesed ennast üht- või teistmoodi kutsuma hakkavad. Ära tunnevad, et nad on see.

Aga enne, kui ma tema poole läksin, käisin hommikul tunnikese sõbra pool. Selle sõbra, kellest kirjutasin, et mul on peas üks projekt, mis täpselt sobiks meile kahele pooleli jätta.

Kahetsen siiani, et postitust ei pealkirjastanud “Veni, vidi, ei viitsi”.

See oleks nii hästi sobinud ja on nutikas nali mu oma nutikast peast. Väikest viisi moto mul.

Me temaga oleme need inimesed, kes ikka ei tea, kes nad on. Usun, et see on ka okei. Huvitav on ikka ja küllap kunagi selgub, kes.

Mul on positusele lõpulauseks kaks varianti. Esimene: tunneme ennast see-eest järjest paremini, kahes tähenduses.

Teine: hiljemalt matustel.

Üks liiga lääge, teine liiga morbiidne.

väiksed torkivad

Tulin just prügi viimast, võttis ligi kaks tundi aega, ülimõnus.

Kuulasin muusikat peamiselt, aga vahepeal vend helistas. Rääkisin talle oma hiljutistest feilidest. Sellistest väikestest torkavatest.

Näiteks, et ühe raadiosaate põhjal kutsuti järgmisesse ja olin kõrvust tõstetud, aga see teine raadiosaade polnud eriti tore. Mitte suur feil, aga väike ikka.

Ja kuidas lugesin Anu postitust, et ainus blogi, mille lugemise eest tema oleks nõus maksma, on minu oma. Siis mõtlesin, et võib-olla mu sisetunne ei peta ja ma tõepoolest olen maailma kuningas. Aga siis täna lugesin eelmise postituse alt kommentaari, et tra õpi sõna “missioon” kirjutama (viisakamalt küll) ja mõtlesin, et olen ikka vaid mahe feilija.

Kunagi rääkisime vennaga sõprusest. Ta ütles, et ta ei oska sõpru hoida. Et tal on kahju, et keskkooli ajast sõpru ei jäänud ja lapsepõlve lähedase sõbraga suhted katkesid.

See oli pehmelt öeldes rets aeg ta elus. Keskkooli lõpp-ülikooli algus, kui meie isa oli just surnud, vend vaevalt funktsioneeris, sõi antidepressante ja elas kahekesi me fruktist vanaemaga – isa emaga, kes teda ei sallinud, aga kes tema abi järjest rohkem vajas, kuni pisut hiljem ka tema suri.

Ma oleks võinud koorma kandmisel abiks olla, aga tiksusin sel ajal Jaapanis elada.

Häid sõpru on tal praegu küll, nii et selles mõttes kõik hästi.

Mu kõige vanem sõber on sünnist saati. Kui kooliajaks Tallinnast Rakverre kolisin, siis pidasime kirjasõprust, keskkooli Tallinna tagasi kolides jätkasime ja me suhe vaid kuumeneb, viimati kohtusime eile.
Parim sõber on 7-aastasest. Ja siis on veel kolm põhikooli sõpra ja mitu keskkooli oma, kelleta ei saaks hakkama.

Aga nende koolisõpruste veider ühisosa on, et kõik said alguse pärast kooli. Põhikooli sõpradega sain tõeliselt lähedaseks alles keskkooli ajal ja hiljem. Keskkooliaegsete sõpradega sain lähedaseks ülikooli ajal ja hiljem. Isegi ülikooli kursakaaslastega hakkasin rohkem suhtlema alles pärast lõpetamist.

Kool on sõpruse takistus, võiks järeldada.

Oleks mul keskkooli lõpus olnud selline olukord nagu mu vennal, oleks mu kooliaegsed tutvused küllap suuresti katkenud ega oleks saanud võimalust sõpruseks areneda.

Aga jah, see blogi siin kunagi tasuliseks ei lähe. Reklaame ka ei tule. Ma teatavasti tahan olla vaba ja otsida tõde, teha suuri sõnu ja kirjutada neid valesti.

Nagu “4000 weeks” raamatus märgiti, et iga hobi ei pea olema “side hustle” (“külgne sagimine,” tõesti?).

Täna vaatasin üle Daniel Slossi Jigsaw, see on ikka õudselt hea, terviklik.

Ja kuulasin Sam Harrise ja Jordan Petersoni debatti ligi kaks tundi – neid saab 8 tunni jagu youtube’is kuulata, kui on huvi näha, kuidas targad inimesed ilusasti teineteisega nõus ei ole. (Feil versiooni saaks Harrise podcastist, kui Peterson külastas, kunagi ammu kuulasin ja siiani mäletan, et valus oli. Aga nad võtsid end kokku ja püüdsid paremini.)

Teine põnev oli Russell Brandi (“see kommu”) ja Ben Shapiro (“see nats”) vestlus, millest üleval vaid esimene tund, aga tegelt tahaks lõpuni kuulata. Lihtsalt rahuldust pakub erinevate maailmapiltidega inimeste tsiviliseeritud vestlus.

Ma pean vist siin lisama, et ma pole neist kellegi jünger. Joe Roganit olen ka järjest vähem kuulanud. Mulle on meeldinud ta avatus, aga kaks teemat, kus ta vabalt võtta ei suuda, on taimetoitlus ja covid. See on hakanud väsitama.

Tim Ferrissi fänn olen küll täiega. Hiljuti sain juhuslikult aru, et tema (ja ta külaliste) mõtteviis on märkamatult saanud suures osas minu mõtteviisiks. Nii et influencer.

Influenceriga seoses, aasta lõpus käisin perearstil ega saanud sealt kuidagi süstita tulema. Esimest korda elus sain gripivaktsiini.

Siis järgmisel päeval lesisin kodus diivanil ja kui Sho küsis, kes õhtusöögi teeb, vastasin, et ma ei saa, mul on gripp.

Asi selles, et gripp on jaapani keeles infuruenza, aga suunamudija on jaapani keeles infuruensaa.

Ja Sho mõtles tõsimeeli, et ma keeldun õhtusööki tegemast sõnadega: ma olen suunamudija.

fiktsioon

Täna mõtlesin, et olen elustiililt socialite. Ainult rahata, heategevusüritusteta, stiilita, graatsiata… missioonitundeta, haa!

Okei, ma olen lihtsalt sotsiaalne ja töötu. Mitte et valimatult igale peole läheks. Hea, kui on korraga selline arv inimesi, et saab päriselt juttu ajada. Kõige parem – üks.

Vahele. Teate, mis on blogi kirjutades mu viimase aja suurim julgustükk? Panna vastu tungile lisada “haha” või “hehe” või “hõhõ”, kui ma nalja teen. Pomisen nagu mantrat: usalda lugejat, usalda lugejat, usalda lugejat… Täna tuli “haa!” ikka ära.

Sõber käis külas, rääkis, et luges raamatust kurba lugu lehmast ja nuttis lennukis maski sisse. Ise mõtles, et mis totrus, see on ju väljamõeldud lehm.

Teine sõber hiljuti rääkis, et andis õele oma lugu lugeda ja teda kurvastas lõpp. Sõber tahtis õde lohutada, et tegelaste elu läheb edasi ja tulevikus juhtub ehk häid asju. Aga siis mõtles, et neil pole ju tulevikku. Sest neid pole olemas. Millest me ometi räägime.

Keerulised lood.

Muusikapäevik: Ane Brun – To Let Myself Go. Loo esimene lause on mul aastaid kummitanud ilma, et ma mäletaks, kust seda kuulsin. Nüüd Spotify pakkus, et tahad äkki seda ka kuulata.