õhku vahele

Kui ütlen, et õpin politoloogiat, siis küsitakse, miks. Kas tahad poliitikasse minna? Ma vastan: ei, ma tahan poliitikast distantsi võtta.

Õhku ja ruumi on vaja. Õppimine on suuresti eristama õppimine. Tuleb teha vahe vahele.

Eristada, mis on riik, mis on rahvas, mis on rahvus, kes on inimene.

Mis võiks olla riigi ülesanne? Mis võiks olla rahva roll?

Tuleb eristada, mis on fakt, mis on arvamus, mis on tunne.

Vale puhul tuleb õppida eristama, mis on pahatahtlik ja mis on teadmatusest.

Tõe puhul tasub vaadata, kas see on kogu tõde või on veel midagi.

Teadmiste puhul tuleb eristada, mis on see, mida tean, et ma tean. Mis on see, mida tean, et ma ei tea?

Mis on see, mida ma ei tea, et ma ei tea? Kõige tähtsam küsimus – vastuseta.

Faktid ja jutustaja hääl – nende vahelist õhku peab tajuma.

Arvamus ja arvaja karisma – neid tuleb ka lahus hoida.

Osavalt sõnastatud rumalad mõtted ja kehvasti sõnastatud nutikad mõtted – sisu ja vormi vahel on ruum, need pole üks ja sama.

Lood, mis on tõsi versus lood, mis kõlavad nii hästi, et ma tahaks, et need oleks tõsi.

Ma tahtnuks, et ukrainlased tõepoolest suunda näitavatele liiklusmärkidele oleks linnade asemele pannud “käi vasakule persse, paremale persse”. Või et Veneetsia kanalid oleks koroona alguskuudel tõesti nii puhtaks läinud, et delfiinid tulid külla.

Ma püüan eristada tragöödiat ja emotsioneerimist.

Sõda on tragöödia, aga mul ei ole vaja lugeda, kui suures šokis täpselt keegi parasjagu on ja kui ebaõilgasena maailma tunnetab. Tahan lugeda viimastest sündmustest, erinevate osapoolte sammudest, võimalikest edasistest stsenaariumitest.

Emotsionaalne inimene on räigelt manipuleeritav. Enda ja tunde vahele tuleb ka õhku jätta, õpetavad mediteerijad. Mitte seepärast, et olla tuim ja tundetu. Või seepärast, et tragöödia pole päris. Aga näiteks seepärast, et nii on lootust kaoses mitte ennast kaotada.

Muidu on oht suure vihapilve sisse mattuda, enda üle kontroll kaotada, olla võimetu elus orienteeruma, võtta vastu valesid otsuseid ja teha tegusid, mida hiljem kahetseme – või võiks kahetseda.

Vabariigi aastapäeva veetsin täielikus kangestuses. Lapsed vaatasid telekat ja Marika Vaarik lausus kaamerasse isamaalist luuletust nii sugestiivselt, et Marie noogutas iga fraasi lõpus kaasa ja kordas: isamaa!

Reedel lugesin “Padjamärkmeid” ja kuulasin Eminemi Gospelit. Suurema osa päevast uuendasin sõjainfolehte või vaatasin instagrami opakaid videoid.

Laupäeval kangestus pisut taandus. Ukrainlased võitlevad võimsalt.

Käisin esimest korda elus meeleavaldusel.

Hakkasin kodust üksinda vantsima ja mõtlesin, et päris veider on niiviisi üksinda minna. Aga trammis oli meid juba mitmeid ja kui pool tundi enne algust Vabaduse väljakule jõudsin, oli juba palju. No ja siis üks hetk oli kümneid tuhandeid.

Pühapäeval vaatasin “Kupee nr 6“, läks väga hinge. See naine võiks vabalt olla mina. Ma olen ka selline inimene, kes võib sõbruneda mehega, kelle puhul algul on kerge oht, et ta mu ära vägistab.

Ja sellise rongiga sõitsime viimati mõni aasta tagasi Gruusias, oli meilgi põnev seltskond.

Aga muidu – kaks inimest ja nende kokku puutumine oli kuidagi nii päris. Seejuures see naljakas Titanicu paralleel, meie oma Jack ja Rose. (Õnneks rongijuht pole piilupart.)

Mu isiklik väike edulugu ka – tegin intervjuu Tiiu Peäskega. Edulugu seepärast, et see oli mul reaalne uue aasta lubadus ja enneolematul kombel veebruaris juba täitunud: avaldada intervjuu oma viiuliõpetajaga ajakirjas Edasi.

Tahtsin kirjutada artikli viiulmängust lugejale, kes ei mängi viiulit.

Hindan vahel protsessi tähtsamaks tulemusest ja selle intervjuu tegemise protsessi iga osa nautisin meeletul kombel. Seepärast ka suur eduloo tunne.

Aga tulemusega olen ka rahul. Olen rahul, et alustame vestlust virtuoossusest, rääkides kopameestest. Ja et natuke nalja saab. Ja et vaatleme mingit asja erinevate nurkade alt. Ja et intervjuu voolab – mu meelest – hästi.

Ma ise oleks pealkirjaks jätnud oma versiooni – Tiiu Peäske: virtuoossusest ei piisa. Oleks olnud intrigeerivam.

ikka sellest, kuidas asjad olema peaks

S. ostis endale suure mahesinise pusa, kapuutsi ja kukkur-taskuga. See meeldis mulle nii väga, et vahepeal panin endale selga ja nautisin seda pehmust ja S. lõhna. Ütlesin talle ka, et mulle nii meeldib ta lõhn. Jaapanis elades arvasin, et see on pesupulbrist, aga Eestisse kolides sain aru, et ta ise lõhnab nii.

Nii et varastasin ta pusa aeg-ajalt ja nautisin rahu ja turvatunnet.

Ja siis ükspäev S. tuli töölt koju ja ütles, et tal on mulle kingitus. Veel üks pusa, maheroheline. Arvasin, et ta oli naiste osakonnast selle mulle valinud, aga ta ütles, et ei – see on seesama liiga suur pusa. “See on meile kahepeale.”

Ma heldisin nii tohutult.

Lapsed käisid sel nädalal kolm korda lasteaias – esimest või teist korda elus nii palju.

Esmaspäeval kell viis läksime Mariele järele, ta oli seal viimane, õpetajaga kahekesi. Siis õpetaja rääkis pikalt, kui tubli ja nutikas ta on. Kuidas nad sõbrapäeva puhul südameid värvisid ja kui mõni poole suurem alles nuputas, mis mille jaoks on, tegi tema juba ülesande ära. Ja kui õpetaja teisi lapsi riietas ja siis Marie poole pöördus, avastas, et Marie on juba ise kombe selga ajanud. Ja et ta saab kõigest aru ja on nii terav ja kirgas.

Tulin sealt tagasi, laps süles ja rind kummis.

Muidugi on ta nutikas, ise aasta ja 9 kuud täis, aga lobiseb nagu vana kala kahes keeles. Rääkimata olematutest sõnadest, mida ta vend talle tutvustab – “peputama” (paljalt ringi tantsima) või “nuputama” (nuppu vajutama – Luukas järjekindalt kasutab seda sõna nii).

Lähenemine keeleõppele on süstemaatiline.

Marie: tita kukkus alla

Ma: jaa, tita kukkus alla

Ta: Marie kukkus alla

Ma: Marie kukkus ka, tõesti?

Ta: Luukas kukkus alla, issi kukkus alla…

Ma: okei, nüüd on see lihtsalt keeleharjutus.

Ta: vanaema kukkus alla, tädi E. kukkus alla…

Räägin siin, et Marie on ämma moodi. Kõlab nagu kiruks, aga ei. Olen siin-seal ehk maininud, et Sho ema on ülemõistuse tark.

Ma ei mäleta kõiki detaile, vahepeal liialdan, vahepeal ei räägi piisavalt suurelt, aga katsun temast maalida pildi: näiteks põhikoolis pani ta kogemata kinni Nagoya linna laste nutikuse olümpiaadi. (Nagoya elanike arv on 2.3 miljonit.) Õppis ta Tokyo Ülikoolis, see on nagu Jaapani Harvard, mingil ajal isegi Aasia Harvard.

Püüdsin leida infot, kui palju naisi 70. aastatel Tokyo Ülikoolis võis olla. Minevikku ei leidnud, aga praegu on naisi 20% ja see on läbi aegade kõige rohkem. Pärast seda, kui ülikool on saanud näpuvibutusi ja kui on paljastatud, et naisi hoiti sealt aastakümneid süstemaatiliselt eemale.

Õppis farmaatsiat. Aga teda huvitas meri ja kuigi ta oli naisena juba niigi liiga haritud, otsustas ta magistrantuuri merebioloogiat õppima minna. Tol ajal magistrisse massiliselt ei mindud, üks-kaks uut tudengit aastas võeti vastu. Sellel aastal oli ta ainuke, kes sisse sai.

Ma ei kuulnud seda temalt endalt, sest jaapanlased ei hoople. Aga Jaapanis elades töötasin koos tema endiste ülikoolikaaslastega ja nemad ütlesid, et esiteks – ta oli ainus, kes sisse sai. Teiseks, ta oli naine. Kolmandaks, ta oli teiselt erialalt! Isegi sama eriala bakalaureuse lõpetanud poisid ei saanud sisse.

Doktorikraad on tal ka, farmaatsias vist. Selle ta tegi umbes viiekümneselt ja hobikorras.

Tema enda ema on ka äärmiselt hea peaga vinge naine, kes aga valis (küllap mingil määral valis) eluaegse koduperenaise tee. Nii palju, kui ma olen aru saanud, pole ta oma tütart kuidagi utsitanud head haridust saama. Pigem muretsenud, et see talle kahju teeb.

Tal on ülikooli ajast sõpru, kes kunagi ei abiellunud, vaid tegid karjääri. Kui juba sellele teele lähed, on väga raske heaks naisukeseks hakata. Tema ikka suutis kogu oma harituse juures pere luua ja mingil määral traditsioonilist naiserolli kanda.

Ma olen temaga väga palju juttu rääkinud ja hästi avameelselt ka. Mingis mõttes kahetsen, sest minu avameelsus mõjub eriti jaapani kontekstis ninakusena. “Küll alles arvab!” Tagantjärele piinlik.

Teisalt on me suhe ämmaga olnud siiras ja ta on minuga ka avameelne. Ma näen, temas põleb midagi. See, kuidas ta räägib ja lõkerdab naerda.

Siis on nii kift vaadata, kuidas kodust väljas ta tõmbab endale tubli jaapani naise maski pähe ja mängib kenasti selle rolli välja.

Ühesõnaga, mulle tundub, et Maries on mu ämma põlemist, aga kui juhtub et ka nutikust, siis täna siin võib temast saada kes iganes.

Enne kavatsen aga emana hulga tema potentsiaali raisku lasta. Tõsimeeli. Mu vaist ütleb, et elukaar peaks minema kuidagi nii, et võimete tipp saavutatakse kõige varem keskeas. Mida hiljem, seda paremini oskad tipu hapnikupuudusega toime tulla ka.

14-aastane imelaps võib täiskasvanute meeleheaks trikke teha küll, aga pärast on vaja veel tükk aega terve vaimuga elada. Aga kui emme-issi taovad seda imelapse trummi ja seejuures eemaldavad valemist kõik üleliigse – sõbrad, mängimise, igavlemise… siis on suht varsti kõik persses.

4000 nädala raamatus oli ka kirjas selline mõte, et miks peavad kõik lapse tegevused olema suunatud tulevikku. Miks ei võiks hinnata – nagu täiskasvanugi puhul – seda, kas üks või teine tegevus just praegu talle hästi või halvasti mõjub. Sest laps ei ole mingi pooltoores täiskasvanu, ta juba on inimene.

Loe head raamatut, sest see on praegu huvitav, mitte seepärast, et see arendab sõnavara ja lai sõnavara on täiskasvanuna hea asi. Tantsi, sest tantsimine tekitab praegu rõõmu, mitte seepärast, et hea koordinatsioon on täiskasvanuna kasulik.

Aga ei – kõik kasvatamine on suunatud tulevikku. Tulevikku, mida pea keegi ei suuda 30 aastat ette ennustada, aga ikka hästi enesekindlalt voolivad oma lapsi tuleviku tarbeks.

Siis saame täiskasvanuks, “tulevik” on käes ja kogu ülejäänud elu vaevleme õppida, kuidas olla hetkes kohal.

Nii et oma laste talendi lasen esimese hooga rõõmsalt raisku. Mu viimaste kuude suurim rõõm on olnud, kui suudan oma pojale igavust pakkuda.

Kui Marie magab ja ma istun arvutis. Kodu on vaikne. Luukas rullib end omaette diivanil ja tundub olevat mõtteis, siis võtab mingi mänguasja ja pomiseb omaette mängida. Need on need harvad hetked, kui päriselt tunnen, et teen lapsevanemana midagi õigesti.

Kogu eelneva jutu kontrastiks pean mainima, et mu meelest on oluline, et lapsed ei oleks kirjaoskamatud. Praktikas tähendab see, et nad peaksid kooli jooksul saama selgeks eesti kirjakeelele lisaks kaks jaapani tähestikku ja 2000 hiina märki.

See on väga suur töö ja nii ei hoia ma sellest ideaalist kümne küünega kinni. Vaatan, mis elu toob. Lõppude lõpuks sain ma oma 2000 selgeks täiskasvanuna. Okei, need pole selged, pooled küllap ununenud. Aga näeks ma pisut vaeva, saaks uuesti selgeks. Lihtsalt lapsena on lihtsam.

Selles mõttes tasub nad panna kooli, kus tuupimine pole au sees. Et oleks aega ja ruumi jaapani keelega tegeleda. Ja muusikaga ja kehaga ka. Kurat, juba laon liiga palju asju letti. Tuleks kuidagi nii teha, et jääks aega igavleda.

Ahh, raske. Muidugi tahaks, et mu lapsed poleks niisugused luuserid nagu ma ise. Aga ma ei usu, et saan selle heaks palju teha. Ma ei usu, et neid palju mõjutada saan. Saan ainult kuidagi mõjuda ja siis nad lähevad kas samasuguse luuseri teed või püüavad jumala eest mitte emasse olla.

Olen endaga ka nii palju leppinud, et saan aru: mu kaootilisus ja loomingulisus on mündi kaks poolt ja nii lihtsalt on.

Pole hullu, et kulutan tubli tüki aega ja ajumahtu, et mõtiskleda selle üle, mis tundega Rayman täpselt ikka fraasi you complete me laulab. (Tundega, nagu see oleks nii kulunud väljend, et piinlik sõnastada, aga samas tõde, nii et tuleb välja öelda.)

Kui ütlen, et enam seda lugu nii palju ei kuula, valetan. See ei ole päris kindlasti maailma parim lugu, aga olen vist natuke armunud ja need toored tekstid, kuigi kaugeltki mitte geniaalne poeesia, mõjuvad otse südamesse. Marie ümiseb kaasa: bitch too, bitch too.

Aga jaa, haridus. Viimastel kuudel või aastatel võtan oma peas kooli tükkideks ja püüan uuesti kokku panna.

Küsisin kord tutavalt ajalooõpetajalt, kui kaua lastel õpitu meeles püsib. Ta ütles, et 8. klassis on 7. klassi materjalist mõni üksik asi meeles – 9. klassis mitte midagi.

Ma mõtlesin: ütleme, et see on fakt. Nii lihtsalt on. Siis mis on ajalootunni eesmärk?

Minu pakkumine: õppida lugema, kuulama, mõtestama ja arutlema.

Ma varem ajasin segamini kaks asja – mõtlemise treenimise ja teadmise. Kui räägiti, et 14-aastased peaks hullult arutlema ja oma arvamust avaldama, mõtlesin, et mida kuradit need 14-aastased teavad. Hoidku suu kinni ja kuulaku kõigepealt targemat.

Aga asi pole selles. Tuleb õppida arutlemist kui tööriista kasutama. Vahet pole, mis lause 14-aastase suust parasjagu väljub. Peaasi, et keegi kuulab ja kui pole nõus, oskab sellest lähtuvalt vastulause moodustada.

Kui seda harjutada 7. klassist, püsib oskus aastaid ja tunnis käimisel on mingi mõte olnud. Lapsed saavad koolist mingi õppetunni, mis erineb muude kinnipidamisasutuste õppetundidest.

Teine asi, millest varem aru ei saanud, aga nüüd tundub, et saan, on konkurentsi ja pinge küsimus koolipingis. Seal ajavad mu meelest asju segi nii need, kes kritiseerivad “võistlusvaimu summutamist” kui ka need, kes propageerivad võistlusmänge, kus “kõik saavad esimese koha”.

See on ju bioloogiline tõde, et inimene omandab uusi teadmisi ja oskuseid situatsioonis, kus tema aju saab keskenduda õppimisele ega pea tegelema hirmu, pinge, õudusega.

Näiteks muretsema, kas vahetunnis keegi peksa annab. Või kas õpetaja korraldab “võistluse” olukorras, kus tegelikult on oluline, et kõigil saab asi selgeks, mitte kes kõige kiiremini ülesande ära tegi. Või kas õpetaja paneb “kahe”, kuigi asi on siluliselt selge, aga vormistatud teisiti kui õpetajale meeldiks. Kas see “kaks” mõjutab aastahinnet ja kas see mõjutab keskkooli pääsemist ja kas…

Ebavajaliku pinge võiks eemaldada, nii et inimene saaks keskenduda õppimisele, õpitu sisulisele mõistmisele.

Aga-aga! Seejuures oleks rumal varjata tegelikkust, et mõnel lapsel tuleb mõni asi kergemini, teisel jälle vaevalisemalt. Seda pole vaja ei rõhutada ega peita. Nii lihtsalt on. Ega lapsed lollid ole, nad näevad seda isegi.

Ja kohe päris kindlasti peab laps õppima kaotama. Selleks on olemas võistlusmängud.

Kui te tahtsite teada, mis ma haridusest jälle arvan, siis seda.

Muusikapäevik: täna leidsin Moriarty “Jimmy”.

hoidke eemale

Täna ärkasin üles nagu üks suur vihapall. Oma süü, juba hellitati mind ära selle “vahel saad terve öö magada ja hommikul normaalsel ajal ärgata” peibutusega.

Mu viha jätkus kõikidele, nii et Sho ehmus ka üles ja juba poole seitsmest nad tegelevad teisel korrusel kevadise suurpuhastusega. Parem kui minu vahetus läheduses viibida.

Kevad tuli üleeile – kass pistis esimest korda mitme kuu jooksul nina õue. Rõdule, tähendab. Päike on soe.

Minu asjalik rõõmus tuhin on vahepeal muundunud… vihapalliks. Aga nädalavahetus ka, homme katsun jälle olla.

Praegune kõige nõrgem aspekt elus on küllap, et ma trenni ei tee. Sattusin segadusse selle joogaga, kus ma tahtsin käia, aga ei tahtnud käia. Siis mõtlesin, et teen pausi ja mõtlen järele, et mis üldse sobiks.

Täna mõtlen külastada seda joogat, mis mulle mõni aasta tagasi meeletult meeldis. Katsetan, kas uue keha ja uue logistikaga sobib ka.

Allan Raymani kuulan edasi. “I Talk to My Cigarette” paneb ühe suunurgaga muigama. Mulle meeldib see küsin-vastan-lajatan stiil. Suhtlen endaga praegu umbes samamoodi. Am I ugly? – Yes – Good!

Jama on selles, et hammas läheb verele. Kui saan mõne korra läbi öö magada, tahaks rohkem. Kui saan sündmusele või muudmoodi tavarutiinist välja, tahaks rohkem. Kui siis elu ütleb, et ei-ei, said valesti aru, see oli ühekordne diil, siis sisemine vedru ütleb üles, annab alla, põrkab välja.

Eile sõber saatis artikli elunõuannetega. Aga täitsa headega.

Teine punkt – elutee valimisel mõtle, millistesse olukordadesse see sind asetab. See on mu üks põhilisi mõtteviise, mis on aidanud erinevaid elualasid… mitte valida ja sillutanud tee mu äärimiselt edukale… ülemõtlemisele ja pirtsutamisele.

Mõni päev tagasi tuli sama teema üles ühes teises vestluses. Kirjeldasin oma mingeid projekte ja vestluskaaslane ütles, et kõlab äärmiselt põnevalt, aga ma ütlesin, et tund-tunnilt, päev-päevalt mõeldes sugugi mitte.

Ma vaatlen oma eluvalikuid peamiselt protsessina, mitte nähtusena. See nõel lõhub palju mulle.

Ü.V. kord eristas mu kuuldes protsessi ja nähtust ja see oli 12. klassis mu jaoks nii revolutsiooniline, et siiani vaatlen asju nii. Esmapilgul (nähtusena) põnevalt kõlavad elukutsed on argipäevas (protsessina) tihtipeale peamiselt e-kirjade vahetamine ja koosolekud.

Oeh, tüübid teisel korrusel koristavad ja kõlarist mängib mingi ükskõik millise 2000. aastate USA noortefilmi muusika. Sellise, mille kulminatsioon toimub lõpuballil.

See hetk filmi alguses, kui Californias on kevad ja kaamera suur plaan näitab seksikaid abituriente kambas üle muru koolimajja astumas.Või filmi keskel, kui peategelane teeb erinevad tegevused sõpradega koos, naerdes ja lollitades.

Okei. Selline tuju pühapäeva hommikul. Hoidke alt, hoidke eemale.