hoidke eemale

Täna ärkasin üles nagu üks suur vihapall. Oma süü, juba hellitati mind ära selle “vahel saad terve öö magada ja hommikul normaalsel ajal ärgata” peibutusega.

Mu viha jätkus kõikidele, nii et Sho ehmus ka üles ja juba poole seitsmest nad tegelevad teisel korrusel kevadise suurpuhastusega. Parem kui minu vahetus läheduses viibida.

Kevad tuli üleeile – kass pistis esimest korda mitme kuu jooksul nina õue. Rõdule, tähendab. Päike on soe.

Minu asjalik rõõmus tuhin on vahepeal muundunud… vihapalliks. Aga nädalavahetus ka, homme katsun jälle olla.

Praegune kõige nõrgem aspekt elus on küllap, et ma trenni ei tee. Sattusin segadusse selle joogaga, kus ma tahtsin käia, aga ei tahtnud käia. Siis mõtlesin, et teen pausi ja mõtlen järele, et mis üldse sobiks.

Täna mõtlen külastada seda joogat, mis mulle mõni aasta tagasi meeletult meeldis. Katsetan, kas uue keha ja uue logistikaga sobib ka.

Allan Raymani kuulan edasi. “I Talk to My Cigarette” paneb ühe suunurgaga muigama. Mulle meeldib see küsin-vastan-lajatan stiil. Suhtlen endaga praegu umbes samamoodi. Am I ugly? – Yes – Good!

Jama on selles, et hammas läheb verele. Kui saan mõne korra läbi öö magada, tahaks rohkem. Kui saan sündmusele või muudmoodi tavarutiinist välja, tahaks rohkem. Kui siis elu ütleb, et ei-ei, said valesti aru, see oli ühekordne diil, siis sisemine vedru ütleb üles, annab alla, põrkab välja.

Eile sõber saatis artikli elunõuannetega. Aga täitsa headega.

Teine punkt – elutee valimisel mõtle, millistesse olukordadesse see sind asetab. See on mu üks põhilisi mõtteviise, mis on aidanud erinevaid elualasid… mitte valida ja sillutanud tee mu äärimiselt edukale… ülemõtlemisele ja pirtsutamisele.

Mõni päev tagasi tuli sama teema üles ühes teises vestluses. Kirjeldasin oma mingeid projekte ja vestluskaaslane ütles, et kõlab äärmiselt põnevalt, aga ma ütlesin, et tund-tunnilt, päev-päevalt mõeldes sugugi mitte.

Ma vaatlen oma eluvalikuid peamiselt protsessina, mitte nähtusena. See nõel lõhub palju mulle.

Ü.V. kord eristas mu kuuldes protsessi ja nähtust ja see oli 12. klassis mu jaoks nii revolutsiooniline, et siiani vaatlen asju nii. Esmapilgul (nähtusena) põnevalt kõlavad elukutsed on argipäevas (protsessina) tihtipeale peamiselt e-kirjade vahetamine ja koosolekud.

Oeh, tüübid teisel korrusel koristavad ja kõlarist mängib mingi ükskõik millise 2000. aastate USA noortefilmi muusika. Sellise, mille kulminatsioon toimub lõpuballil.

See hetk filmi alguses, kui Californias on kevad ja kaamera suur plaan näitab seksikaid abituriente kambas üle muru koolimajja astumas.Või filmi keskel, kui peategelane teeb erinevad tegevused sõpradega koos, naerdes ja lollitades.

Okei. Selline tuju pühapäeva hommikul. Hoidke alt, hoidke eemale.