ikka sellest, kuidas asjad olema peaks

S. ostis endale suure mahesinise pusa, kapuutsi ja kukkur-taskuga. See meeldis mulle nii väga, et vahepeal panin endale selga ja nautisin seda pehmust ja S. lõhna. Ütlesin talle ka, et mulle nii meeldib ta lõhn. Jaapanis elades arvasin, et see on pesupulbrist, aga Eestisse kolides sain aru, et ta ise lõhnab nii.

Nii et varastasin ta pusa aeg-ajalt ja nautisin rahu ja turvatunnet.

Ja siis ükspäev S. tuli töölt koju ja ütles, et tal on mulle kingitus. Veel üks pusa, maheroheline. Arvasin, et ta oli naiste osakonnast selle mulle valinud, aga ta ütles, et ei – see on seesama liiga suur pusa. “See on meile kahepeale.”

Ma heldisin nii tohutult.

Lapsed käisid sel nädalal kolm korda lasteaias – esimest või teist korda elus nii palju.

Esmaspäeval kell viis läksime Mariele järele, ta oli seal viimane, õpetajaga kahekesi. Siis õpetaja rääkis pikalt, kui tubli ja nutikas ta on. Kuidas nad sõbrapäeva puhul südameid värvisid ja kui mõni poole suurem alles nuputas, mis mille jaoks on, tegi tema juba ülesande ära. Ja kui õpetaja teisi lapsi riietas ja siis Marie poole pöördus, avastas, et Marie on juba ise kombe selga ajanud. Ja et ta saab kõigest aru ja on nii terav ja kirgas.

Tulin sealt tagasi, laps süles ja rind kummis.

Muidugi on ta nutikas, ise aasta ja 9 kuud täis, aga lobiseb nagu vana kala kahes keeles. Rääkimata olematutest sõnadest, mida ta vend talle tutvustab – “peputama” (paljalt ringi tantsima) või “nuputama” (nuppu vajutama – Luukas järjekindalt kasutab seda sõna nii).

Lähenemine keeleõppele on süstemaatiline.

Marie: tita kukkus alla

Ma: jaa, tita kukkus alla

Ta: Marie kukkus alla

Ma: Marie kukkus ka, tõesti?

Ta: Luukas kukkus alla, issi kukkus alla…

Ma: okei, nüüd on see lihtsalt keeleharjutus.

Ta: vanaema kukkus alla, tädi E. kukkus alla…

Räägin siin, et Marie on ämma moodi. Kõlab nagu kiruks, aga ei. Olen siin-seal ehk maininud, et Sho ema on ülemõistuse tark.

Ma ei mäleta kõiki detaile, vahepeal liialdan, vahepeal ei räägi piisavalt suurelt, aga katsun temast maalida pildi: näiteks põhikoolis pani ta kogemata kinni Nagoya linna laste nutikuse olümpiaadi. (Nagoya elanike arv on 2.3 miljonit.) Õppis ta Tokyo Ülikoolis, see on nagu Jaapani Harvard, mingil ajal isegi Aasia Harvard.

Püüdsin leida infot, kui palju naisi 70. aastatel Tokyo Ülikoolis võis olla. Minevikku ei leidnud, aga praegu on naisi 20% ja see on läbi aegade kõige rohkem. Pärast seda, kui ülikool on saanud näpuvibutusi ja kui on paljastatud, et naisi hoiti sealt aastakümneid süstemaatiliselt eemale.

Õppis farmaatsiat. Aga teda huvitas meri ja kuigi ta oli naisena juba niigi liiga haritud, otsustas ta magistrantuuri merebioloogiat õppima minna. Tol ajal magistrisse massiliselt ei mindud, üks-kaks uut tudengit aastas võeti vastu. Sellel aastal oli ta ainuke, kes sisse sai.

Ma ei kuulnud seda temalt endalt, sest jaapanlased ei hoople. Aga Jaapanis elades töötasin koos tema endiste ülikoolikaaslastega ja nemad ütlesid, et esiteks – ta oli ainus, kes sisse sai. Teiseks, ta oli naine. Kolmandaks, ta oli teiselt erialalt! Isegi sama eriala bakalaureuse lõpetanud poisid ei saanud sisse.

Doktorikraad on tal ka, farmaatsias vist. Selle ta tegi umbes viiekümneselt ja hobikorras.

Tema enda ema on ka äärmiselt hea peaga vinge naine, kes aga valis (küllap mingil määral valis) eluaegse koduperenaise tee. Nii palju, kui ma olen aru saanud, pole ta oma tütart kuidagi utsitanud head haridust saama. Pigem muretsenud, et see talle kahju teeb.

Tal on ülikooli ajast sõpru, kes kunagi ei abiellunud, vaid tegid karjääri. Kui juba sellele teele lähed, on väga raske heaks naisukeseks hakata. Tema ikka suutis kogu oma harituse juures pere luua ja mingil määral traditsioonilist naiserolli kanda.

Ma olen temaga väga palju juttu rääkinud ja hästi avameelselt ka. Mingis mõttes kahetsen, sest minu avameelsus mõjub eriti jaapani kontekstis ninakusena. “Küll alles arvab!” Tagantjärele piinlik.

Teisalt on me suhe ämmaga olnud siiras ja ta on minuga ka avameelne. Ma näen, temas põleb midagi. See, kuidas ta räägib ja lõkerdab naerda.

Siis on nii kift vaadata, kuidas kodust väljas ta tõmbab endale tubli jaapani naise maski pähe ja mängib kenasti selle rolli välja.

Ühesõnaga, mulle tundub, et Maries on mu ämma põlemist, aga kui juhtub et ka nutikust, siis täna siin võib temast saada kes iganes.

Enne kavatsen aga emana hulga tema potentsiaali raisku lasta. Tõsimeeli. Mu vaist ütleb, et elukaar peaks minema kuidagi nii, et võimete tipp saavutatakse kõige varem keskeas. Mida hiljem, seda paremini oskad tipu hapnikupuudusega toime tulla ka.

14-aastane imelaps võib täiskasvanute meeleheaks trikke teha küll, aga pärast on vaja veel tükk aega terve vaimuga elada. Aga kui emme-issi taovad seda imelapse trummi ja seejuures eemaldavad valemist kõik üleliigse – sõbrad, mängimise, igavlemise… siis on suht varsti kõik persses.

4000 nädala raamatus oli ka kirjas selline mõte, et miks peavad kõik lapse tegevused olema suunatud tulevikku. Miks ei võiks hinnata – nagu täiskasvanugi puhul – seda, kas üks või teine tegevus just praegu talle hästi või halvasti mõjub. Sest laps ei ole mingi pooltoores täiskasvanu, ta juba on inimene.

Loe head raamatut, sest see on praegu huvitav, mitte seepärast, et see arendab sõnavara ja lai sõnavara on täiskasvanuna hea asi. Tantsi, sest tantsimine tekitab praegu rõõmu, mitte seepärast, et hea koordinatsioon on täiskasvanuna kasulik.

Aga ei – kõik kasvatamine on suunatud tulevikku. Tulevikku, mida pea keegi ei suuda 30 aastat ette ennustada, aga ikka hästi enesekindlalt voolivad oma lapsi tuleviku tarbeks.

Siis saame täiskasvanuks, “tulevik” on käes ja kogu ülejäänud elu vaevleme õppida, kuidas olla hetkes kohal.

Nii et oma laste talendi lasen esimese hooga rõõmsalt raisku. Mu viimaste kuude suurim rõõm on olnud, kui suudan oma pojale igavust pakkuda.

Kui Marie magab ja ma istun arvutis. Kodu on vaikne. Luukas rullib end omaette diivanil ja tundub olevat mõtteis, siis võtab mingi mänguasja ja pomiseb omaette mängida. Need on need harvad hetked, kui päriselt tunnen, et teen lapsevanemana midagi õigesti.

Kogu eelneva jutu kontrastiks pean mainima, et mu meelest on oluline, et lapsed ei oleks kirjaoskamatud. Praktikas tähendab see, et nad peaksid kooli jooksul saama selgeks eesti kirjakeelele lisaks kaks jaapani tähestikku ja 2000 hiina märki.

See on väga suur töö ja nii ei hoia ma sellest ideaalist kümne küünega kinni. Vaatan, mis elu toob. Lõppude lõpuks sain ma oma 2000 selgeks täiskasvanuna. Okei, need pole selged, pooled küllap ununenud. Aga näeks ma pisut vaeva, saaks uuesti selgeks. Lihtsalt lapsena on lihtsam.

Selles mõttes tasub nad panna kooli, kus tuupimine pole au sees. Et oleks aega ja ruumi jaapani keelega tegeleda. Ja muusikaga ja kehaga ka. Kurat, juba laon liiga palju asju letti. Tuleks kuidagi nii teha, et jääks aega igavleda.

Ahh, raske. Muidugi tahaks, et mu lapsed poleks niisugused luuserid nagu ma ise. Aga ma ei usu, et saan selle heaks palju teha. Ma ei usu, et neid palju mõjutada saan. Saan ainult kuidagi mõjuda ja siis nad lähevad kas samasuguse luuseri teed või püüavad jumala eest mitte emasse olla.

Olen endaga ka nii palju leppinud, et saan aru: mu kaootilisus ja loomingulisus on mündi kaks poolt ja nii lihtsalt on.

Pole hullu, et kulutan tubli tüki aega ja ajumahtu, et mõtiskleda selle üle, mis tundega Rayman täpselt ikka fraasi you complete me laulab. (Tundega, nagu see oleks nii kulunud väljend, et piinlik sõnastada, aga samas tõde, nii et tuleb välja öelda.)

Kui ütlen, et enam seda lugu nii palju ei kuula, valetan. See ei ole päris kindlasti maailma parim lugu, aga olen vist natuke armunud ja need toored tekstid, kuigi kaugeltki mitte geniaalne poeesia, mõjuvad otse südamesse. Marie ümiseb kaasa: bitch too, bitch too.

Aga jaa, haridus. Viimastel kuudel või aastatel võtan oma peas kooli tükkideks ja püüan uuesti kokku panna.

Küsisin kord tutavalt ajalooõpetajalt, kui kaua lastel õpitu meeles püsib. Ta ütles, et 8. klassis on 7. klassi materjalist mõni üksik asi meeles – 9. klassis mitte midagi.

Ma mõtlesin: ütleme, et see on fakt. Nii lihtsalt on. Siis mis on ajalootunni eesmärk?

Minu pakkumine: õppida lugema, kuulama, mõtestama ja arutlema.

Ma varem ajasin segamini kaks asja – mõtlemise treenimise ja teadmise. Kui räägiti, et 14-aastased peaks hullult arutlema ja oma arvamust avaldama, mõtlesin, et mida kuradit need 14-aastased teavad. Hoidku suu kinni ja kuulaku kõigepealt targemat.

Aga asi pole selles. Tuleb õppida arutlemist kui tööriista kasutama. Vahet pole, mis lause 14-aastase suust parasjagu väljub. Peaasi, et keegi kuulab ja kui pole nõus, oskab sellest lähtuvalt vastulause moodustada.

Kui seda harjutada 7. klassist, püsib oskus aastaid ja tunnis käimisel on mingi mõte olnud. Lapsed saavad koolist mingi õppetunni, mis erineb muude kinnipidamisasutuste õppetundidest.

Teine asi, millest varem aru ei saanud, aga nüüd tundub, et saan, on konkurentsi ja pinge küsimus koolipingis. Seal ajavad mu meelest asju segi nii need, kes kritiseerivad “võistlusvaimu summutamist” kui ka need, kes propageerivad võistlusmänge, kus “kõik saavad esimese koha”.

See on ju bioloogiline tõde, et inimene omandab uusi teadmisi ja oskuseid situatsioonis, kus tema aju saab keskenduda õppimisele ega pea tegelema hirmu, pinge, õudusega.

Näiteks muretsema, kas vahetunnis keegi peksa annab. Või kas õpetaja korraldab “võistluse” olukorras, kus tegelikult on oluline, et kõigil saab asi selgeks, mitte kes kõige kiiremini ülesande ära tegi. Või kas õpetaja paneb “kahe”, kuigi asi on siluliselt selge, aga vormistatud teisiti kui õpetajale meeldiks. Kas see “kaks” mõjutab aastahinnet ja kas see mõjutab keskkooli pääsemist ja kas…

Ebavajaliku pinge võiks eemaldada, nii et inimene saaks keskenduda õppimisele, õpitu sisulisele mõistmisele.

Aga-aga! Seejuures oleks rumal varjata tegelikkust, et mõnel lapsel tuleb mõni asi kergemini, teisel jälle vaevalisemalt. Seda pole vaja ei rõhutada ega peita. Nii lihtsalt on. Ega lapsed lollid ole, nad näevad seda isegi.

Ja kohe päris kindlasti peab laps õppima kaotama. Selleks on olemas võistlusmängud.

Kui te tahtsite teada, mis ma haridusest jälle arvan, siis seda.

Muusikapäevik: täna leidsin Moriarty “Jimmy”.

6 thoughts on “ikka sellest, kuidas asjad olema peaks

  1. Heh, ma just tunnike tagasi mäletan end mõtlemas lauset “Lapsepõlv on nautimiseks, ja vot sellepärast ma ei kavatsegi lapsi sunniviisiliselt sajasse ringi ja kuhu veel panna” Mõtlesin neid mõtteid vist seoses sellega, et kõik slaavi päritolu lapsevanemad mul ümberringi on hästi aktiivsed, põhimõtteiselt teevad oma päevatööle lisaks taksojuhitööd, lapsi on vaja igalepoole erinevatesse trennidesse vedada. Mina ei suuda seda mõista. Esiteks, sest ma olengi vist laisk. Ja teiseks, pole aega taksojuht olla. Ja siis kolmandaks tuligi see, et mulle ei meeldi tegelikult see mõnusa lapsepõlve ja omaetteolemise aja ja kodusolemise aja äravõtmine. Mu oma vanemad andsid mulle vabadust olla ja ise valida, tahan enda lastele sama.

    Like

  2. Kui palju meile on ajuloputuseks jama pähe taotud, on kirjeldamatu.
    Jätkub, muutusteta.
    Kogu Aja Lugu on võltsing, HIS-story, not ours.
    Kokku kirjutatud parasiitide poolt, kes hävitasid eelmise, kõrgtehnoloogiat omanud võimsa tsivilisatsiooni – visake silmaklapid peast ja vaadake ümberringi – tunnismärgid on üle maailma igal pool, kuigi sõdadega ja taotluslike katastroofidega jms on tohutult palju hävitatud, et kahtlusi ei tekiks ja me kujutelm koledast, pimedast, räpasest, taudiderohkest nn keskajast me peas edasi ketraks.

    Like

  3. Suures plaanis nõus. Kuna mina pole võimeline koolisüsteemi muutma siis eesmärgiks oli lapsed sellest võimalikult kasulikult ja väikese vaeva ja ajakuluga läbi juhendada. Juhendada ses mõttes, et enne ei hakka nõu andma kui ilmselgelt miskit viltu hakkab kiskuma. Mingeid spets lisatunde polnud kunagi mõtteski, siinmaal aasia päritolu vanemad hullult usinad lapsi sundima nii õppimise kui trenniga tagant.

    Lapsel peab olema aega endale ja oma hobidele. Tore kui nad mingis trennis käivad aga ei sundinud tüdrukuid “traditsioonilistesse” nagu tants või iluvõimlemine. Ise avastasid endale karate ja on sellega jätkuvalt õnnelikud. Kõrvalt matkamine, suusatamine, reisimine koos meiega ja hulk muid tegevusi. Ka arvutiaega ei piiranud nagu seda enamus vanemaid teevad. Andsime neile palju vabadust aga ka vastutust.

    Kandev põhimõte oli, et õpiksid mingi eriala, mis täiskasvanuna mugavalt ära elatab. Mis see on jätsime laste enda otsustada. Kokkuvõttes tundub, et vaatamata sunni puudusele kasvasid neist täitsa normaalsed inimesed, kes võimelised elus hakkama saama.

    Like

  4. Pingback: kokkusattumused

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s