õhku vahele

Kui ütlen, et õpin politoloogiat, siis küsitakse, miks. Kas tahad poliitikasse minna? Ma vastan: ei, ma tahan poliitikast distantsi võtta.

Õhku ja ruumi on vaja. Õppimine on suuresti eristama õppimine. Tuleb teha vahe vahele.

Eristada, mis on riik, mis on rahvas, mis on rahvus, kes on inimene.

Mis võiks olla riigi ülesanne? Mis võiks olla rahva roll?

Tuleb eristada, mis on fakt, mis on arvamus, mis on tunne.

Vale puhul tuleb õppida eristama, mis on pahatahtlik ja mis on teadmatusest.

Tõe puhul tasub vaadata, kas see on kogu tõde või on veel midagi.

Teadmiste puhul tuleb eristada, mis on see, mida tean, et ma tean. Mis on see, mida tean, et ma ei tea?

Mis on see, mida ma ei tea, et ma ei tea? Kõige tähtsam küsimus – vastuseta.

Faktid ja jutustaja hääl – nende vahelist õhku peab tajuma.

Arvamus ja arvaja karisma – neid tuleb ka lahus hoida.

Osavalt sõnastatud rumalad mõtted ja kehvasti sõnastatud nutikad mõtted – sisu ja vormi vahel on ruum, need pole üks ja sama.

Lood, mis on tõsi versus lood, mis kõlavad nii hästi, et ma tahaks, et need oleks tõsi.

Ma tahtnuks, et ukrainlased tõepoolest suunda näitavatele liiklusmärkidele oleks linnade asemele pannud “käi vasakule persse, paremale persse”. Või et Veneetsia kanalid oleks koroona alguskuudel tõesti nii puhtaks läinud, et delfiinid tulid külla.

Ma püüan eristada tragöödiat ja emotsioneerimist.

Sõda on tragöödia, aga mul ei ole vaja lugeda, kui suures šokis täpselt keegi parasjagu on ja kui ebaõilgasena maailma tunnetab. Tahan lugeda viimastest sündmustest, erinevate osapoolte sammudest, võimalikest edasistest stsenaariumitest.

Emotsionaalne inimene on räigelt manipuleeritav. Enda ja tunde vahele tuleb ka õhku jätta, õpetavad mediteerijad. Mitte seepärast, et olla tuim ja tundetu. Või seepärast, et tragöödia pole päris. Aga näiteks seepärast, et nii on lootust kaoses mitte ennast kaotada.

Muidu on oht suure vihapilve sisse mattuda, enda üle kontroll kaotada, olla võimetu elus orienteeruma, võtta vastu valesid otsuseid ja teha tegusid, mida hiljem kahetseme – või võiks kahetseda.

Vabariigi aastapäeva veetsin täielikus kangestuses. Lapsed vaatasid telekat ja Marika Vaarik lausus kaamerasse isamaalist luuletust nii sugestiivselt, et Marie noogutas iga fraasi lõpus kaasa ja kordas: isamaa!

Reedel lugesin “Padjamärkmeid” ja kuulasin Eminemi Gospelit. Suurema osa päevast uuendasin sõjainfolehte või vaatasin instagrami opakaid videoid.

Laupäeval kangestus pisut taandus. Ukrainlased võitlevad võimsalt.

Käisin esimest korda elus meeleavaldusel.

Hakkasin kodust üksinda vantsima ja mõtlesin, et päris veider on niiviisi üksinda minna. Aga trammis oli meid juba mitmeid ja kui pool tundi enne algust Vabaduse väljakule jõudsin, oli juba palju. No ja siis üks hetk oli kümneid tuhandeid.

Pühapäeval vaatasin “Kupee nr 6“, läks väga hinge. See naine võiks vabalt olla mina. Ma olen ka selline inimene, kes võib sõbruneda mehega, kelle puhul algul on kerge oht, et ta mu ära vägistab.

Ja sellise rongiga sõitsime viimati mõni aasta tagasi Gruusias, oli meilgi põnev seltskond.

Aga muidu – kaks inimest ja nende kokku puutumine oli kuidagi nii päris. Seejuures see naljakas Titanicu paralleel, meie oma Jack ja Rose. (Õnneks rongijuht pole piilupart.)

Mu isiklik väike edulugu ka – tegin intervjuu Tiiu Peäskega. Edulugu seepärast, et see oli mul reaalne uue aasta lubadus ja enneolematul kombel veebruaris juba täitunud: avaldada intervjuu oma viiuliõpetajaga ajakirjas Edasi.

Tahtsin kirjutada artikli viiulmängust lugejale, kes ei mängi viiulit.

Hindan vahel protsessi tähtsamaks tulemusest ja selle intervjuu tegemise protsessi iga osa nautisin meeletul kombel. Seepärast ka suur eduloo tunne.

Aga tulemusega olen ka rahul. Olen rahul, et alustame vestlust virtuoossusest, rääkides kopameestest. Ja et natuke nalja saab. Ja et vaatleme mingit asja erinevate nurkade alt. Ja et intervjuu voolab – mu meelest – hästi.

Ma ise oleks pealkirjaks jätnud oma versiooni – Tiiu Peäske: virtuoossusest ei piisa. Oleks olnud intrigeerivam.