kokkusattumused

Käisime maal suitsusaunas, no nii mõnus vaikus, ja kui vastu ööd minema sättisin, siis taevas oli tähti täis.

Aga enne, lõunasöögiks tegime munakastet ja üks tüdruk seltskonnas, olgu ta nimi X, ütles, et sibulat on kaval lõigata nii, et otsa lahti ei lõika.

Ma ütlesin: jaa ma tean, sest keskkoolis klassivenna korteripeol tema isa õpetas samamoodi sibulat lõikama.

Nimetasin klassivenna täisnime, sest seltskonnas oli M, kes klassivenda ja tema isa teadis.

Ja siis M ütles sibulalõikajale, et oot kas sina olidki tol ajal see müstiline X, kellega klassivenna isa deitis?

Tuli välja, et oligi.

Lihtsalt seepärast, et rääkisime sibula lõikamise tehnikast.

Eelmisel nädalal tegin veebiseminari tõlkimise tööd. Vihastasin end herneks ja mõtlesin, et enam ei taha nii lolli tööd teha.

Teema oli Smart City. Õppejõud pidas loengut, et vastavalt tuntud teadlase – nimi – mudelile, on selle elemendid nutikas liikumine, nutikas valitsemine, nutikas keskkond, nutikas tehnoloogia, nutikad inimesed.

Kurat küsige nutikalt 14-aastaselt, mis on smart city elemendid ja ta vastab teile sama.

Õppejõud rääkis, et nutikas valitsemine tähendab, et tuleb mõelda kastist välja. Rääkis, kuidas tõmmata talenti, kuidas vajame innovaatilisi lahendusi. Tähendab, ta ei rääkinud “kuidas”. Ta rääkis “et”. Ehk et mis on kasti sees, mis on kastist väljas, kuidas täpselt võrgutada talenti ja millised on innovaatilised lahendused – sellest ei räägitud.

Ma puhisesin ja pööritasin silmi – õnneks oli siis veel kaamera ja mikrofon kinni, minu töö polnud alanud.

Pärast helistasin sõbrale, soovisin palju õnne sünnipäevaks ja kriiskasin, kui õudne see kõik oli. Ta ütles, et seepärast ta doktorantuurist ära tuligi ja küsis, kas ma bullshit bingot tean.

Ütles, et kui koosolekul kasutatakse sõnu nagu innovatsioon ja koosloome ja teadmuspõhine ja veel mingeid ja kui siis rea täis saad, võid tõusta püsti, hüüda bullshit ja lahkuda ruumist.

Langesin ühe laulu lõksu. Nii rumalalt, andsin endale vastu pead. See on väga läbinähtava lihtsa valemiga tehtud lugu. Kõik on tehtud õigesti, tagatipuks taktimõõt kolmele. Dennis Lloyd “Leftovers”.

Kuulasin seda ei-tea-mitmendat ringi, palub, et ta baby ei jätaks teda. Siis mõtlesin, et see laul võiks olla üks meeleheitlik palvus. Suunatud Jumalale, oleks nii palju huvitavam.

Neid sõnu võiks öelda keegi, keda Vana Testamendi Jumal parasjagu kiusab või kiusata laseb. Iiob, Aabraham?

Take it all away from me. Ja You can blame it all on me. Ja Do you want to stick around and see me drown?

Cohen laulab ka, et ainult uppujad näevad Jeesust ja seetõttu tuli kõigist meremehed teha.

Kohe hakkaski huvitav – uppuja palve. Kuulasin jälle ei-tea-mitu ringi. Ainult see “ooh baby”, kui tavaliselt kutsutakse Jumalat isaks või isandaks.

Mul tekkis uus netisõprusring – Katerina, Marju, Anu. Tsätime ja ükspäev ma vaatasin, et John Irving saab 80. Ütlesin, et mu lemmikraamatu autoril on sünna, kas keegi “Garpi maailma” on lugenud? Ja Katerina ütles, et ta täpselt parasjagu loeb.

Võtsin raamatu jälle kätte, lugesin esimese peatüki ja imestasin uuesti, kui hea.

Siis mõtlesin, et aeg lemmikraamatud üle lugeda ja võtsin kätte oma teise lemmiku, Helen DeWitt “Viimane samurai“. (Tom Cruise’i filmiga pole seost.)

Hakkasin lugema ja sain väikestviisi šoki, sest leidsin veidralt palju ühisosa oma eluga. Muidugi võib öelda, nagu mu joogaõpetaja, kui tunni lõpus käed kokku paneme ja kolmanda silma üles otsime: kes otsib, see leiab.

Aga kui ka sarnasused on otsitud, siis vähemalt võib öelda, et raamat on praegu mulle täpselt õige lugemine.

Üks hommik võtsin kätte ja kirjutasin autorile fännikirja.

Lugesin raamatut esimest korda 18-aastaselt ja siis polnud veel mingit ühisosa. Ma ei olnud selline inimene – mitte sinnapoolegi. Tõenäoliselt ei teadnud siis veel, mida ülikoolis õppima asuda, nii et isegi mingit Jaapani paralleeli ei anna tõmmata.

Tean, et lugesin raamatut keskkooli ajal, sest kui ülikoolis Aasia kultuuriloo sisseastumisvestlusel küsiti, mida lugenud olen, vastasin et Kawabatat (midagi ei saanud aru) ja – kuigi pole Jaapani autor, siis – “Viimast samuraid”.

Jahusin, et seni õppisin vaid maailma läänepoolkera kohta ja peaks “ka teisele poolele õiglase võimaluse andma”. Jätsin mulje ja sain sisse.

Raamat räägib ekstrentrilisest üksikemast, kes elab vaimuelu, aga päevatöö on tal äärmiselt nüri, ja tema pojast, kes on lapsgeenius.

Ema ei taha lapsele öelda, kes poisi isa on, sest mees on ema meelest väljakannatamatult kehv kirjanik, kes toodab kitši, mida on esteetilist tunnetust omava inimesena rõve lugeda.

Tegin intervjuu oma viiulõpetajaga ja küsisin tema käest enda meelest ääretult originaalse küsimuse: kas rumalaid virtuoose on olemas? See sõnakombo oli mu meelest hea, täitsa mu oma peast – rumal virtuoos.

Siis lugesin raamatust, et just rumalaks virtuoosiks ema poisi isa sõimabki.

Pojal on eeskujusid vaja, aga meest majas pole. Nii vaatavad nad kinokunsti meistrteost, Akira Kurosawa “Seitset samuraid”.

Vaatavad iga päev, ringi ja ringi – sest mõni teos on nii hea, et iga uus ring annab midagi. Vähemalt naudingutunnet, kui enam mitte midagi muud.

Ei tea, mis mind 18-aastaselt raamatus võlus. See ei saanud olla mõte, sest mõttest ei saanud ma aru. Küllap see, kuidas lugu jutustatakse. Ma polnud varem midagi sellist näinud.

Ema jutustab oma minevikust ja mõtetest ja järsku lause katkeb, sest kuradi 4-aastane sõidab oma küsimuste ja nõudmistega sisse. Ema hoiab hambaid ristis ja püüab oma geniaalset pojakest mitte ära kägistada. Ja siis kaks lehekülge hiljem jätkub ema mõte täpselt sealt, kus pooleli jäi – keset lauset.

Ma teaaan.

“Garpi maailm” ja “Viimane samurai” on tõenäoliselt kõige tugevamalt mõjutanud mu vaadet lugude jutustamisele.

Lihtsate sõnadega võib jutustada keerulisi lugusid. Emotsionaalsete lugude jutustamisel ei ole vaja emotsionaalselt kirjutada. Lood võivad olla mitmekihilised. Inimesed võivad olla korraga “halvad” ja “head”, “koledad” ja “ilusad”. Midagi sellist.

Kindlasti saaks samu õppetunde paljudest raamatutest, aga ma sain neist kahest. Nagu muusika puhul öeldakse, et on mingi konkreetne iga, millal avastatud muusika jääb surmani tähenduslikuks. Raamatutega kindlasti ka – on mingi vanus, kus raamatut lugedes jätab see jälje kogu eluks.

“Viimast samuraid” üle lugedes tekkis jälle tunne, et suuremat osa raamatutest pole üldse mõtet enne kolmekümneseks saamist lugeda.

Võiks olla keelatud lausa. Keelatud kirjandus – vanuseliselt piiratud. Küll siis oleks ilm täis innukaid salalugejad. Noored pätid, muidugi. Tublid oivikud ei loeks midagi.

Aga noortel on mingi teistsugune tarkus – arutasime kord sõbraga ka – et nad instinktiivselt tabavad vahel ära suuri tõdesid, kuigi loogika ütleks, et nende tõdede mõistmiseks on vaja elukogemust, mida neil ei ole.

Aga mingi tõeradar töötab noorel inimesel hästi.

Ja mul töötas ka, kui 18-aastaselt “Viimast samuraid” lugesin. Pool elu hiljem võin kinnitada.

Peategelane mõtistkleb, kas minna kinno ja kannatada ära kaks tundi keskpärast filmi, et näha minuti pikkust meisterlikku reklaami, mis talle meeldib. Ma teaaan, ma tean noh.

Leidsin autori persooniloo, kus oli kirjas: DeWitt employs the phrase life of the mind without irony, with reverence really, but from her books, you can imagine she could build an entire dystopia around it.

Peategelane elab vaimuelu, mõtiskleb keeltest, kunstist, muusikast – see kõik läheb talle meeletult korda, pakub suurt naudingut.

Millalgi hädaldasin, et elan igavat elu – mu elu põnevus on luuleridades ja paktettreisides. “Viimase samurai” ema meelest on see hea asi. (Pakettreisid ehk mitte.) Vaimuelu – see on ehk osa siseilmast. Ja mu meelest millalgi kirjutasin sellest, kuidas siseilm on – nagu sõna ütleb – “sisemine”. Vahel ehk loksub üle serva, aga see on juba midagi muud niikuinii.

Raamatus on mitme inimese siseilm nii detailselt välja kirjutatud. Kuulus klaverivirtuoos, kes on helide teekonnal avastanud seda ja teist, tal on mingi oma kogemus ja tunnetus ja tahab seda edasi anda.

Aga seal on see jama, et mida sügavamale ühe teemaga liigud, seda vähem inimesi tuleb sinuga teekonnale kaasa ja kokkupuutepunkte teistega jääb järjest vähemaks. Teise inimese siseilma rännakutega tutvumine võib olla päris tüütu ka.

Mitte kedagi peale tema ei huvita. Aga teda jälle ei huvita, kas teisi huvitab. Ta mõtleb ainult endale ja mängib nii nagu õigeks peab.

Kontsert kestab palju kauem, kui pileti ostnud inimesed eeldavad. Nad jäävad viimastest rongidest maha, see tekitab palju tüli ja pettumust.

Ja kuhu iganes neid juhatada tahtsid, nad ei tulnud sinuga kaasa niikuinii.

Vähemalt nii sain mina pianisti loost seekord aru.

Mänedžer noomib, et sa oled ju professionaal ja inimesed ostsid pileti. Käitu nagu professionaal.

Viimastel aegadel olen amatöörlust täiesti uuel pilgul vaatama hakanud. Amatöörlusega kaasneb vabadus, mis profil ära võetakse.

Näiteks amatöörajaloolane Dan Carlin oma Hardcore History podcastiga. No nii huvitav! Kuulasin tema Supernova in the East sarja, mis räägib Jaapanist – soovitan.

Ta on amatöör, teda ei piira mingisse seltskonda kuulumise, mingi koolkonna osas poole võtmise, teadlase maine ja teadusrahastuse saamise mure. Tal on vabadus mõelda millest tahab ja jutustada nagu tahab.

Õilis amatöörlus. Samamoodi on hea vaba olla blogija, mitte “päris kirjanik”.

“Kirjutas raamatu, aga midagi uut ega huvitavat ega tarka ei öelnud.” – blogi puhul, kirjuta oma hommikupudrust ja kellelgi pole õigust kobiseda.

Suur osa “Viimase samurai” raamatust on sellest, kuidas oma lapse haridust mitte ära rikkuda. Mida on oluline õppida ja mida ei ole. Haridus, anne, huvi (puudumine), vaimuelu, töö… Kuidas need omavahel on.

Teate, ma viimase bondilaulu suur fänn, aga lauljast ei teadnud midagi. Viimasel ajal instagramis on ta mulle mitu korda ekraanile ilmunud ja ma vaatasin, et mis värk on – paigal ei püsi, ilusti istuda ei oska, pilk on selline selge ja julge. Ta peab olema kodukoolitatud või vähemalt waldorfkoolis käinud. Guugeldasin – kodukool.

Ah ma pikemalt ei hakka, niikuinii leierdan seda teemat siin blogis vähemalt järgmised viis aastat.

“Viimase samurai” laps õpib klassikalisi keeli ja hiljem hulga eksootilisi keeli, sest ema vihjab, et ta isa on reisikirjanik ja ta tahab isaga kohtumiseks valmis olla. Millalgi halasin, et tunnen, et mu haridus on poolik, kuna klassikalisi keeli ei oska. Raamatu-ema seisukohalt on nende keelte tundmine üks vaimuelu elamise eelduseid.

Ükspäev Spotify pakkus mulle kuulata heebreakeelset räppmuusikat, Ravid Plotnik, nii põnev. Pidin küll pisut guugeldama, et aru saada, mis keel see on. Kirjaviis ka põnev. Mõtlesin, et vaat kui lahe, mingitpidi piiblikeel ja teisalt räppmuusikakeel.

Mõtlesin, et 2500 aasta pärast analüüsitakse Eminemi Lose Yourselfi värsiteoreetilisest vaatepunktist nagu Homerose lugulaule, aga keegi ei oska enam inglise keelt välja hääldada, nii nagu 21. sajandi algul, ja nad ei saagi seda tunnetust, sest nad ei tea, kuhu tuleb asetada rõhk, et teksti täius kätte tuleks. (Mul on tunne, et seda olen küll varem blogis kirjutanud. Või on deja vu.)

No ja siis lugesin “Viimase samurai” raamatust analoogseid mõttekäike – konkreetselt keeltest 2500 aasta pärast. Jaa, ma olen kõvasti rumalam ja kõvasti meeldivam inimene kui raamatu-ema, aga mingi veider ühisosa on ja see ehmatas mu ära.

Ma veedan oma päevi mõeldes samadest asjadest – keeltest ja klassikalisest muusikast (mõistsin hiljuti, et kõige keerulisem suhe mu elus on mul viiuliga) ja sellest, kuidas oma laste haridust mitte ära rikkuda.

Oma lastele ma õnneks jaapani keelt õpetama ei pea. Raamatulaps õpib jaapani keelt. Laps, keda ema kutsub Ludo, aga vahel kirjutab lihtsalt L.

Värskes netisõprusringis küsiti jaapani kirjakeele kohta ja ma tõin näite, kuidas märke ja sõnu moodustatakse.

門　mon – värav

耳 – mimi – kõrv

Paneme kõrva väravate vahele ja saame

聞く – kiku – kuulama

Nii on märgid tähendusi täis.

Edasi, kuidas moodustada mitme märgiga sõna.

新しい　atara-shii – uus

聞く ki-ku – kuulama

Paneme kaks märki kokku

新聞　shin-bun – ajaleht

Asja üks võlu on see, et märgi hääldus muutus, sest kõrvale tuli teine märk.

K. ütles, et küllap su aju töötab teistmoodi, kuna sellises keeles räägid. Guugeldasin, kas mu aju töötab teisiti ja mõni pealkiri ütles, et jaapani keelt rääkides aktiveeruvad mõlemad ajupoolkerad. Euroopa keeltes rääkides siis ehk ainult üks?

Samal õhtul sain kokku oma hollandlannast sõbraga. Ta räägib ka jaapani keelt ja ma ütlesin, et vaat kaks ajupoolkera ja see on küllap kirjakeele pärast.

Seepärast, et jaapani keeles on täiesti lahti ühendatud sõna hääldus ja tähendus.

Ta ütles, et ta pole sellele kunagi varem mõelnud (kuidas ei ole?!), aga tõepoolest, ta mäletab, et ta kord hakkas prantsuse keelt õppima.

Küsis, kuidas mingi sõna on ja õpetaja kirjutas prantsuskeelse sõna tahvlile.

Ja ta mäletab end mõtlemas: okei, õpetaja kirjutas, kuidas sõna hääldub.

Aga mida see sõna tähendab, mis see sõna ON?

Just just just see! naersin ma. See on see, miks meie aju on imelik.

Seni, kuni ma siin üleval blogi kirjutasin, võtsid lapsed all kätte ja puistasid kassitoidu ühtlaselt üle kogu elutoa laiali. Küsisin Luuka käest, kas ta arvas, et see on hea mõte.

L: arvasin, et halb mõte

Ma: miks sa seda siis ikka tegid, kui sa arvasid, et see on halb mõte?

L: mmm… vist seepärast et… ma sõin eile putru, mis ei maitsenud üldse.

Täiuslik ähvardus – mitte agressiivne, aga andis kenasti rahulikult mõista: kui veel juhtub, et pean sööma putru, kuhu pole kuhjaga mett sisse segatud, võib tänane kaos korduda.

Just kuulasin, et Talibaniga läbirääkimisi pidades on sama valemiga ähvardused väga tõhusad.