Mitu asja juhtus korraga: ma sain juba päris hästi magada, sain prillid ja tuli kevadevalgus.

Suutsin teha järsku asju, mis varem kättesaamatu tundus: laste möllus keskenduda, raamatuid lugeda, tööd teha, õppida…

Hakkasin jälle oma hariduslünkadest mõtlema ja üks suur haigutab matemaatika kohal. Rääkisin sõbrale.

Temaga on tihti nii, et kuhu iganes ma parasjagu jõuan, siis tema on juba seal. Nii et ta ütles, et on olemas briljantne äpp nimega Brilliant.

Tegin seal mingeid algelisi matemaatikaharjutusi, mida ilma maksmata teha saab. Lahendamine võttis õudselt kaua aega, aga nii võidukas tunne tekkis. Lausa füüsiliselt tundsin, kuidas kasutan oma aju teisiti kui argielus.

Tegin veel loogikat ja teadusliku mõtlemise aluseid ja programmeerimise aluseid ja kasiino-tõenäosuse aluseid ja siis lendasin Shole peale, et pliiiiiiis ma tahan aastatellimusele 100 eurot kulutada.

Sho ütles, et osta endale kõigepealt riideid.

Ma ütlesin: eiiiiiiiiii

Sho ütles, et ta tegelikult saab minust täiega aru – ta ka parema meelega kulutab raha kursustele ja raamatutele kui riietele.

Jättis ütlemata, et ma kannan liiga palju tema riideid ja kusagil on piir.

Ma mõtlesin, et vau, Sho sõnastas meie ühisosa. Meil ikka on sõnastatavaid ühisosi.

Me metatasandi arusaamine elust on sarnane ja seepärast toimime koos hästi, aga argikeeles on väga raske öelda, mis meis sarnast on. Erinevad hobid ja huvid, erinev haridus ja tegevusvaldkonnad.

Ja kui siis rääkida sarnastest väärtushinnangutest, siis… millest me täpselt räägime?

Aga nüüd ta tõi ühe välja ja mul oli vau-tunne. Ühised väärtushinnangud: paneme pigem pähe kui selga.

Sho ütles: ma võin ise riideid osta sulle.

Ma ütlesin: sa ostad mulle ainult tarbetuid aluspükse.

Ta vaatas mulle otsa oma pilguga ja ma trampisin ülemisele korrusele riideid ostma. Püüdsin netist mingeid valida, aga närv läks nii mustaks.

Trampisin alla tagasi, ütlesin, et võimatu. Siis ütlesin, et tahaksin õhtul sõbra peole minna.

Sho ütles, et mine osta poest riided kõigepealt.

Ma hingasin sisse ja välja ja asusin teele.

Istusin garaažis autosse, vaatasin, piduri ohutuli põleb. Katsusin mitu korda, kas käsipidur ikka on maas. Siis sõitsin meetrikese ja kontrollisin, kas pidur ikka töötab. Töötas.

Siis hakkasin garaažist välja keerama. Tuttav auto, tuttav ruum, nii et tegin nagu käsi ja jalg harjunud, aga pidur polnud kaugeltki tippvormis. Sõitsin peaaegu vastu seina, sentimeeter jäi puudu.

Surusin südame kurgust tagasi rinnakorvi ja tegin hulga pidurikatseid veel. Ja siis venisin autoremonditöökotta.

Remondimehel olid suured helesinised silmad.

Rääkisime ka rehvivahetusest ja tehnoülevaatusest. Ta ütles, et “selleks on vaja lihtsalt…” ja ma ütlesin, “aga ülejäänud elu selle lihtsuse ümber on ikka keeruline, nii et jätame selle” ja läksin takso peale.

Riided oli vaja selga osta, mul oli hoog sees. Ütleme, ma ei saanud enam pidama. Võiks isegi öelda, et olin pidurdamatu.

Taksojuht kihutas, nii et mul oli süda jälle kurgus. Helistasin Shole ja kirjeldasin olukorda.

Kui takso peatus, siis muidu vaikne juht küsis: mis keeles rääkisite? Jaapani, ütlesin. Ta oli vau-näoga ja ma tundsin, et vastu seina või mitte, ma olen väga tuus.

Ostukeskuses sooritasin vastumeelselt akti, ise mõtlesin pingsalt äpi subskriptsiooni ja õhtuse külaskäigu peale.

See oli see veider päev, kui tuiskas viis korda, aga vahepeal säras päike. Nii et õhtul sõitsin tõukerattaga vuhinal läbi värske lume trammile ja siis tiksusin sellega läbi päikese külla.

Mul olid uued sokid jalas ja need olid sõbra põrandal väga libedad. Libistasin jalgu ja ütlesin, et olen pidurdamatu.

Õudselt mõnus õhtu oli. Olen juba ammu tahtnud siin üht sõpra kiita, aga pole nagu jõudnud. On vist aeg, tal kohe sünnipäev ka ja mul pole kingitust.

Räägin sellest samast sõbrast, kelle põrandal sokke libistasin. Me maailmavaade – nägemus sellest, milline on hästi elatud elu ja kuidas ühiskond peaks korraldatud olema -, on väga erinev. Aga ühisosa on see, et me meelest on filosoofia otse argiellu puutuv ja tõde tuleb otsida.

Ja kuidas üldse oleks võimalik võtta iga asja eraldi ainult sellena, mis see ühes plaanis on, nagu jookseks peaga vastu seina. Oot, ma proovin uuesti: nagu sõidaks autoga…

Elu oleks liiga keeruline, kui aju ei püüaks nähtuste põhjal süsteeme luua.

Kui aastaid tagasi asju arutasime, siis vahel vihastasin end herneks, et kuidas ta küll nii valesti mõtleb. Aga aja jooksul õppisin keskenduma ideedele ja argumentidele, viima fookuse ära inimeselt ja emotsioonilt. Õppisin urgitsema, mis on teistsuguste mõtteviiside metatasandid.

No internet aitas ka. Aga see on teine asi, sest internet pole mu sõber. Sõbraga ideede üle vaidlemise taustal on heatahtlikkus ja soov mõista.

Kangete vaadetega inimesed muudavad meelt ka kõige rohkem nii, et nende ellu tekib inimene, kes on sümpaatne, aga kes mõtleb teisiti. Või kes vastab parameetritelt mingit liiki stereotüübile, aga käitub ootuspäratult. Sellest tekib maailmapilti mõra – algul tunde tasandil. Edasi võib ka vaade muutuda.

Kuulasin intervjuud endise islamiäärmuslasega, kelle südamesoov oli lääne ühiskonnakorraldus hävitada.

Aga kui too Egiptuses vanglasse sattus, siis selle sama süsteemi, mida ta põlgas, institutsioonid hakkasid võitlema tema vabastamise eest. Sest ta oli vanglas maailmavaate pärast ja mõttevabadus on lääne ühiskonna põhiõigus.

Ta ütles, et sellest punktist hakkas murenema tema vaade läänele.

Ta rääkis, kellega koos ta vangis oli. Kristlastega, kes olid hakanud moslemiks, moslemitega, kes kristlaseks, mingi ideoloogia pooldajatega, kes hakkasid selle ideoloogia vastaseks jne.

Meele muutmine on kuritegu, võttis ta vanglaseltskonna põhjal režiimi kokku. Oi, see oli huvitav mõte. (Edasi hakkas ta covidist rääkima ja ma ei viitsinud lõpuni kuulata.)

Kui vaidled elutõdede üle sõbraga, siis tekib endal ka julgus meelt muuta. Nii et mingeid asju olen ma tänu temale hakanud teisiti nägema.

Aga need vaated, mis ei ole muutunud, on hoopis kinnistunud. Sest sain oma mõtteid testida tema mõtete foonil.

Teine sõber helistas mulle ühel varahommikul ja ütles: kas võin alustada komplimendiga?

Küll see hommik algab hästi, mõtlesin. Siis ta ütles: küll on hea, et sinuga saab elu arutada. Ma rõõmustasin jälle tema üle, sest temaga saab ka elu arutada.

Me mõtleme asjadest päris sarnaselt ja seepärast on arutlused rohkem kaasavastamine. Need ei lähe kunagi baasväärtuste tasandi konfliktiks.

Aga selle esimese sõbraga lähevad vestlused vaidluseks ja uus teadmine tuleb tihti ideede konflikti kaudu. Mida aeg edasi, seda suurem tänu mul tema vastu on, sest pidevalt teritan oma mõtlemist ja kõnet.

Ühesõnaga, käisime tal külas ja nii tore oli. Mitu põnevat teemat kerkis seltskonnas üles. Näiteks, et mis on kaart ja mis on territoorium: kas tunded on maailmas orienteerumiseks kasutu kaart ja intellekt kasulik kaart?

Või kas tunded on hoopis osa territooriumist? Ma rääkisin selle variandi poolt.

Rääkisime lastest ja ma võrdlesin sujuvalt sõdurite ja lapsevanemate posttraumaatilist stressihäiret.

Mu Marie saab kohe kaheseks ja viimasel ajal teen oma peas kokkuvõtteid. Püüan sõnastada täielikku vastust ema-küsimusele.

No ja see PTSH mõte sobib ärritavalt täpselt. Sõdurid ka ei tea enne, millisteks tunneteks ja tegudeks nad võimelised on.

Mul on igimeeles A ütlus, et enne laste saamist ta mõtles endast kui kaunist meloodiast. Aga siis sündis esimene ja meloodiasse hakkasid tekkima ebakõlad. Siis sündis teine ja kaks last oskasid vajutada sellistele klahvidele, et kaunist meloodiast ei jäänud enam suurt midagi järele.

See on mu lemmik kujund minapildi muutumisest.

Mu mina on ka ilmnenud uues valguses. Mingi uus dimensioon laotus lahti. Piiritu armastuse ja pimeda meeleheite ja lõputu kurnatuse ja suure rahu ja sügava õnnetunde ja parandamatu haavatavuse ja põhjatu jõu dimensioon.

Neis ekstreemtingimustes olen nüüd mitu aastat toimetanud. Argielu nagu täiuslik torm, nii et aega kulus enne, kui enamvähem hakkama saama hakkasin.

Aga nüüd on mul neljane ja kahene ja esimene torm hakkab ehk vaibuma. Mul on tunne, et kui ekstreemsetes tingimustes toime tulin, siis tavatingimustes saan olema… pidurdamatu.

Aju töötab 120% võimsusega, töö- ja vaimuelus purustan lagesid. Hoidke alt.

Ja mul on nüüd mingid oskused, mida varem ei olnud. Seesama algosakesteks võtmise ja kahtluse alla seadmise komme, mis ei teeni mind hästi, kui seda pesu pesemise küsimuses rakendan, on olnud suureks abiks suurtes küsimustes.

Küsimustes, et kuidas ikka lahendada seda valemit, kus on uni, tervis, töö, pere ja sõbrad, aga valida saab kolm.

Kõik justkui teavad, mis on mängureeglid, aga iga kord, kui suudan mõnest reeglist läbi murda, tunnen, et olen reaalsusega paremas kontaktis. Mis värk sellega on?

Oi ma vist pean Viidingu “Me teeme teeme ümber oma elu” üle lugema.

Viimasel ajal tunnen kuidagi, et see tegelikkus, mida ma ette kujutan, ja see tegelikkus, mis tegelikult on, on peaaegu kohakuti. See on väga hea tunne.

Täiusliku tormi juurde tagasi. Sain teada, milline inimene ma olen, kui magada ei saa. Ja mis minuga juhtub, kui ma ei saa mitte üht asja järjest algusest lõpuni teha ega mõtet lõpuni mõelda.

Seejuures uskusin veel, et kui ma vaid oleksin parem inimene, siis saaksin kõigega ühtmoodi hästi hakkama – uni-tervis-sõbrad-pere-töö, kõik 100%, kokku 500%. Sinna juurde veel mina ise oma olemisega, nii et 600%.

Fragmentaalse ajuelu tõeliseks vastumürgiks olnud blogi kirjutamine. Kirjutades mõtlemine annab hoopis teise tulemuse kui rääkides või vaikides mõtlemine.

Sain kokku klassikaaslasega, kes tahtis reisinõu, aga kui see jutt sai mööda, hakkasime elust rääkima. Ta ütles, et tal algas just uus etapp – sõlmis otsad kokku tööga, mida viimased kümme aastat tegi, ja nüüd keskendub kirjutamisele.

Ja järsku oli mul tunne, et ma vestlen inimesega, kes juba on keegi, mitte kes alles hakkab kellekski saama. Me pole kunagi sõbrad olnud, aga ta oli eemalt vaadates sümpa 18-aastane ja äge 25-aastane. Aga 35 on midagi muud. 35 on võimas.

Ma kohe tahtsin teada, mida ta kirjutamisest mõtleb. Ta rääkis aususest ja ma noogutasin kaasa nii tugevasti, et pea pidi otsast kukkuma.

Ka täna on mul liiga pika postituse lõpuni lugejatele boonus-karistus. Seekord jaapanikeelne voodikalambuur koos põhjaliku sõnaseletusega.

Ükspäev Sho ütles: tead, et enamikes keeltes on sõna ananass ananass, aga inglise keeles on pineapple ja jaapani keeles painappuru. (Ma teadsin.)

Paar päeva hiljem õhtul voodis.

Mina: kas need aluspüksid on ilma auguta?

Jaapani keeles auk on ana ja ilma on nashi.

Tema: ana nashi

Mina: sa mõtled painappuru?

Täiesti spontaanselt! Nii geniaalselt! Mitu päeva tagasi ulatuvalt! Mul kulus aega, et sellest toibuda. Isegi Sho naeris natuke.

Siia panengi punkti.

Siiralt vabandust paludes ikka teie M.