räägin endale vastu

Ühesõnaga, auto pidurid läksid jälle katki, aga seekord olime Rakveres.

Emal oli “Think Like a Monk” riiulis ja ma võtsin sirvida. Lugesin parasjagu hirmu kohta, kui K. kirjutas, et ta luges minu “Minu Tokyost”, kuidas üks mees ütles, et kõiki me tegusid juhib hirm.

Pildistasin talle vastuseks paar lehekülge mungaraamatust, mille pealkiri mulle nii vastukarva on.

Samal õhtul jätsime auto Rakverre ja tulime rongiga tagasi. Rongis istusin naise kõrval, kes asetas lauale raamatu “Radical Acceptance”. Marie magas mul süles, nii et me vahetasime mõne lause, et kas mul on abi vaja, ei ole.

Siis ma ikka ei saanud, ütlesin, et mul on riiulis seesama raamat. Lõpuni pole küll veel lugenud. (Aga mäletan, seal oli mingi äge Homer Simpsoni tsitaat, mida ma enam ei mäleta.)

Ta ütles, et ta lihtsalt loeb seda üle. Ma küsisin, misjaoks. Ta ütles, et ta on vabastava tantsu õpetaja ja järgmise tunni teema on hirm.

Vahetasime veel ainult paar lauset, aga hästi diipi. Et kuidas annaks inimesi õpetada elu usaldama.

Meil nagu oli ühine keel ja nagu ei olnud üldse. Saatan peitub detailides, ausõna.

Kuigi mul olid isegi haaremipüksid jalas, täiega vabastava tantsu vaib. (Ükspäev kasutasin lauses spontaanselt sõna “vaibima” ja siis pidin hetke mõtlemiseks võtma.)

Kuidas täpselt mõtet väljendatakse, on nii meeletult oluline. Rohin detailidest deemoneid välja.

Tihti on nii, et olen vestluskaaslase mõttega ühtaegu täiesti nõus ja üldse mitte. Sest see, mida ta ütleb – selles midagi on. Aga ta kasutab kõiki valesid sõnu.

Seepärast mulle meeldis Donald Hoffmani kuulata – ta kõneles täpselt. Eristas faktid, teooriad, mõttemängud. Üks hetk lõpetas oma mõttekäigu elegantselt sõnadega “ja seepärast olen veendunud, et mu teooria ei pea paika”. Aitäh!

JP ütleb, et tasub elada nii, nagu Jumal oleks olemas.

See tuli mulle meelde, kui Hoffman ütles, et äkki teadvus kogeb ennast inimelude kaudu.

Sest mulle on alati tundunud, et elada võiks sellise tundega, nagu see vastaks tõele.

On see siis päriselt tõsi? On see oluline?

Ma nagu räägiks endale vastu praegu. Ühest küljest, et saatan detailides, teisalt, et detailid on suva.

Aga ei räägi, ma räägin täpsest kõnelemisest ja ühe asja teisest eristamise olulisusest.

See ka, et mul pole enam ammu isu ühe loo taha täielikult joonduda ega seda oma identiteedikangasse kududa. Seega, miks mitte kuulata häid mõtteid, mis ei vasta tõele.

Nii, hirmust rääkisime. Ükspäev võtsin julguse end analüüsida Self Authoring programmi läbi. Oma voorused, oma vead – kõik tuleb läbi valgustada.

Alustasin voorustest, muidugi. (Vigadeni pole siiani jõudnud.) Nimekirjast tuli valida mitukümmend voorust ja siis neist omakordakümmekond olulisemat. Mis mind kirjeldavad, muidugi.

Ja siis need kümmekond tuli asetada tähtsuse järjekorda – et mida pean kõige olulisemaks või mis on mind elus kõige rohkem mõjutanud voorus.

Tegin selle protsessi läbi ja avastasin, et minu kõige olulisem voorus kõlab: ma pole hirmu pärast asju tegemata jätnud.

Tõepoolest, ma mäletan meeletut hirmu. Pärast suuri otsuseid, enne suuri muutuseid. Õudne. Aga ikka tegin, ikka muutusin.

Self Authoring programmis on ka mineviku analüüsimise osa. Võtsin julguse kokku ja pisut vaatasin, kuidas see käib. Esimene samm on jagada oma elu seitsmeks epohhiks. Oh appi.

Hakkasin otsast jagama: esimesed aastad, põhikool, keskkool, ülikool, Jaapan, kriiiiiiiiiiiiiiiiis, lapsed.

Tegin seda mitu nädalat tagasi, siiamaani toibun. Mõtlen, äkki on olemas parem viis oma elu peatükistada.

Mäletate, ma aasta algul otsustasin, et hakkan tööd otsima ja olin enda vastu aus veel ka, avalikult.

No nüüd mul on tööd. Sellist, mida ma päriselt teha tahan. Mingi viis suuremat projekti, millest ükski ei ole sarnane ülejäänud neljale.

Nii tundus üks hetk, et pean Naval Ravikanti üle kuulama. Reaalselt juba esimese kahe minuti jooksul suutis mu maha rahustada. “Spetsialiseerumine on putukatele”. Ta kõneleb ikka nii kuldselt. Ütleb, kui sa pole välja nuputanud, kuidas õnnelik olla, siis võib-olla sa polegi nii tark kui arvad.

Kõige rohkem rõõmustan praegu oma isa lasteraamatu üle, mida kirjastama hakkan. “Ole sa, kes sa oled. Ettelugemise lood.” Eks ma ükskord räägin pikemalt.

Aga lühidalt, kõik on kuidagi õige – mul on tiimis sõbrad, kes on ühtlasi profid. Mul on rahastus. Ja, ma pole vist maininud, aga mul on kirjastus.

Tavaliselt unustan selle ise ka ära, aga kui vahel meelde tuleb, siis šokeerin sõpru, kes niigi mind peast segaseks hunt kriimsilmaks peavad. “Jeeš mul on kirjastus ka.”

Häbi tunnistadagi, aga ma olen viimasel ajal nii õnnelik ja rahulolev.

Kahtlustasin, et kui mulle ei meeldi piima osta ja voodilinu vahetada, siis ma äkki olen laisk inimene, kellele ei meeldi mitte midagi teha. Tuleb välja, et mulle lihtsalt ei meeldi need konkreetsed tegevused.

Samas meeldib mulle oma isa raamatut kirjastada, kogukonnaaeda korraldada, mu energiaprojekt, veebipoe tegemine, õpetamine, kirjutamine…

Üks variant on, et satun sellest kõigest paanikasse. Aga leidsin teise variandi. Sellise, et kõigepealt käin joogas ära ja siis teen, mis vaja.

Otsustasin, et olen maailma kõige stressivabam inimene.

Otsustasin, et lähtun ainult päris tähtaegadest, mitte kellegi teise kärsitusest.

Üldse imestan koguaeg, kui aeglaselt aeg liigub. Viis minutit võib olla meeletult pikk aeg. Nii palju saab tehtud ja minut jääb ülegi.

Neli ja pool aastat elu lastega on seda teinud. Ole siin ja praegu, ära ralli mõtetes, et mis edasi ja mis siis. Loksu kaosega mõnusalt kaasa ja tee ära just see, mida hetkel teha saab.

Kui ühele lapsele saad püksid jalga ja tahad pluusi ka panna, aga ta siis plehku pistab, ära aja teda taga, vaid aita teisele lapsele kombe selga ja pane esimesele pluus siis, kui ta jälle käeulatuses on. Allegooriaa.

Noh, kas peaksin juba kirjutama eneseabika? Olen juba guru?

Sügisel kirjutasin suure vihaga, kuidas mind ajavad närvi inimesed, kes allikale ei viita. Et heade mõtete enda omana esitamine teeb väikese vaevaga guruks küll, aga see on nõme viis elada.

Tuleb välja, et see on mul ikka üks tõsine trigger, sest suutsin hiljuti tõsiselt vihastada.

K. saatis mulle edasi ühe folkartisti ja instaguru story, mis rääkis umbes, et “Meie elus on ainult 4000 nädalat. Peame mõtlema, mis on tähtis ja mis ei ole. Kalendermärkmik ei aita. Kõike ei saagi”. Keegi oli seda veel jaganud, et nii inspireeriv.

No mis kurat teda takistas jutule lisada: Oliver Burkemani “4000 Weeks. Time Management for Mortals” on nii hea raamat, soovitan!

Tundsin, kuidas vererõhk tõusis. Veel mitu tundi hiljem meenus ja siis vihastasin uuesti. Praegu ka, mõnuga.

Ma võiks olla suhteguru. Hakkasin oma eelmise postituse järellaines mõtlema põhjalikult Sho ja minu ühisosade peale.

Ja mõtlesin, et miks üldse peaks sarnasust taga ajama. Miks ei võiks lihtsalt austada ja armastada – ja argipäevas enamvähem talutavalt käituda.

Ma pidevalt leian end erinevust imetlemas ja armun Shosse selle eksootika pärast. Ei pea silmas jaapani-eksootilist, vaid lihtsalt teiseks inimeseks olemise eksootikat.

Ükspäev ta tõi Marie koju ja kirjeldas, et lastehoiu seinal on kiri: palun kirjutage jalanõudele lapse nimi peale. Teksti all oli pilt viiest paarist ühesugustest Nike’i tossudest.

Sõnum selge. Mariel on vaja Nike’i tosse, teatas Sho.

Nüüd on nii Mariel, Luukal kui Shol samasugused tossud nagu lastehoiu pildil.

Nime pole peale kirjutanud.

Marie läheb lastehoidu suure entusiasmi ja sasipeaga. Seljas on ta oma valitud riided (hiljuti näiteks saapad, mis talle ehk tuleval aastal parajaks saavad) ja kotis kaasas need riided, mida ta tegelikult kanda võiks.

Hoiust tagasi tuleb tihtipeale kauni punupatsiga. Kui ta sügisel lastehoiuga alustas, siis üks hetk õpetaja delikaatselt küsis, et kas te ei pane tütre juukseid patsi jaapani kommetega seotud põhjustel.

Marie sai mai algul kaheseks. Müüsin ära kaksikuvankri, tegin mähkmetega cold turkey (pigem mulle, sest Marie silmis on aluspüksid kalleim vara niikuinii) ja tähistasin, et olen oma lapsed suureks kasvatanud ja võin eluga edasi liikuda.

Marie on terane, ta mu tibutütar. Seletab Shole jaapani keeles ja siis mulle sama asja eesti keeles. Sho ütleb mulle midagi jaapani keeles, siis Marie vahel igaks juhuks tõlgib. Kahene!

Ükspäev vaatasime täiskuud. Ma ütlesin: näe, seal, see pall. Marie ütles, et ta tahab selle palliga mängida. Ja siis, et ta tahab kuu peal tipa-tapa teha.

Marie on mu vürtsikas ja Luukas mu mahe laps. Hiljuti vihastas Luukas mu peale ja sajatas: sa pead minema sellisesse kohta, kus ei koristata lund ja ei koristata prügi ja on palju kakat! (Selgelt saatis mu peesse.) Kui ähvardus oodatud efekti ei tekitanud, siis lisas: sina ei tohi enam sünnipäeva pidada!

Karm ühesõnaga.

Aga jaa, ma olen õnnelik ja stressivaba. Isegi liikluses.

Juhin autot ja tantsin kaasa mingite relax raadio lugudele, millest suurt osa kuulan – parema sõna puudumisel – irooniliselt. Aga vahel on mõni päris hea lugu ka.

Kui Tondi tänavalt Tammsaare teele vasakpööret teen, siis arvestan, et umbes 17 % tõenäosusega reastub naaberauto valesti, nii et olen hästi ettevaatlik.

Viimati parasjagu laulsin kaasa “I’m a million different people” ja “I can change I can change I can change”, kui teetööde auto, oranži vilkuriga, reastus valesti. Auto tagauksele oli kleebitud suur silt: “käitun liikluses korralikult”.

Uskumatu, kas mul viimaks õnnestus see postitus lõpuni kirjutada. Niikuinii ununes midagi.

Eelmise postitusega seotud suur kahetsus on, et unustasin üles märkida laulu, mille just tol päeval avastasin ja mida siis andunult järgmised kaks nädalat järjest kuulasin. “Devil’s Sweetheart“, Alice Phoebe Lou.

Nüüd Spotify juba mõnitab mind ja mu ääretult etteaimatavat muusikamaitset.

Ütleb: noh, koerapoeg, tahad kuulda lugu, mis on sama hästi “Leftovers“, aga tehniliselt võttes siiski mitte?

Ma ütlen alandlikult jah ja ta ütleb: säh, jära seda – ja viskab Two Feet “I Feel Like I’m Drowning“.

Nii me siin elame.

8 thoughts on “räägin endale vastu

  1. Grrr, mõtlesin folkartisfi teksti lugedes sama ;)))

    Ja nii tore, jään ootama, kui saan Sonjale su isa raamatut ette lugema!

    Like

      1. “No nüüd mul on tööd. Sellist, mida ma päriselt teha tahan.”
        See muudab kogu argipäeva ja rutiini paugust ilusamaks ning kergemaks.

        Like

  2. Minu laps tuleb ka lasteaiast tihtipeale kaunite punutistega tagasi. Läheb kas ühe kohmakalt tehtud pealae-patsiga (emme hommik) või kammimata-patsita (issi hommik). Olen terve aasta kartnud, et see juuste küsimus võetakse teemaks seal…

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s