Kaheksas on vist Kate Bushi “Army Dreamers“. Meeletult ilus meloodia. Räägib sellest, kuidas poeg tuleb sõjast tagasi – surnult.
Kuulsin, et Kate Bush on jälle popp, sest ta laul oli telesarjas. Ma kuulasin neid lugusid reaalselt vinüüli pealt, viieaastaselt ehk. Kate Bush oligi mu kõige lemmikum sel ajal. Panime Babooshka mängima ja hüppasime naabritüdrukuga diivanil.
Hiljuti leidsin õudselt ilusa versiooni “Wuthering Heightsist”.
Täna käisime rongiga rannas. Lastele meeletu seiklus.
Tagasiteel astus L. koerakakasse – rongis selgus. Ma siis mitu peatust küürisin niiske salfakaga sitta sandaalilt ära.
Marie laulab kõikjal – aga eriti rongis – kõva häälega rongilaulu. Ainult, et tema sõnad on: rong see sõitis tsuh tsuh tsuhh, piilupart oli kakajunn.
See juhtub, kui sul on neljaaastane vend.
Ma ikka püüan oma lastele kombeid õpetada. Näiteks, kui nad midagi koledasti minult nõuavad, siis korrigeerin teise äärmusesse: “Armas emme, palun anna…” Siis nad tublisti kordavad “armas emme, palun…” ja see on nii ilus.
Mariel on päris vali hääl ja valdav osa lauseid algavad tal “emme, ma tahan…” Luuka hääl on mahedam, aga sõnad samad.
Vahel ütlevad korraga “emme ma tahan emme ma tahan emme ma tahan..” ja mul jookseb juhe kokku. Hambad ristis vastan: aga mina tahan, et te ei tahaks koguaeg midagi.
Lastega on see värk, et nad täpselt ütlevad, mida nad vetsus teha kavatsevad. Rongis ütles Marie oma kõva selge häälega: emme, ma tahan kakale.
Läksime rongivetsu, tulime tagasi. Aga Marie on turist.
Emme, ma tahan kakale, ütleb jälle. Väga kõva häälega.
Ma ütlen, et just käisime.
Ta ütleb veel valjemalt: emme, ma tahan kakale.
Ma ütlen: kannata.
Ta võtab hoogu ja siis ütleb eriti pai häälega: emme, palun kakale.
Noor neiu me vastas muigab. Ma niutsatan ja viin lapse taas vetsuga tutvuma.
Ei tea, kas kõige hullem on see, et ta kellegi peale vihastades kiljatab: kakajunn! Või see, et ta vahel lihtsalt ümiseb omaette: kakajunn-pissijunn. Õud-ne.
Meil kakskeelses kodus on selles mõttes mugav, et kui lapsed kutsuvad jaapani keeles, siis tähendab, et vaja Shod ja kui eesti keeles, siis mind. Eriti oluline on me jaoks, kas vetsust kostab “kaka valmis!” või “unchi dekita!”
Vahel paneb ikka imestama, kuidas meil on õnnestunud oma suhet hoida, kui viimased neli ja pool aastat tegeleme märkimisväärse osa päevast sõna otseses mõttes sitaga.
Paarisuhe väikelaste kõrvalt – igivana mõistatus.
Pakun, et oluline on leida kiiresti üles switch nupp.
Sibist esteediks ja tagasi.
Madonnast hooraks ja tagasi.
See viimane on üks keerulisemaid. Kui liiga hästi välja tuleb, mõtlen, mis mul viga on.
Hehee. Siia jõudsime täna. Hakkab looma, hakkab looma…
