TOP 10 viimane lugu… Nii loll mõte oli lugusid reastama hakata üldse.
Marissa Nadler ja Leonard Cohen võitlesid koha pärast.
Praeguste ilmadega sobib Nadleri “Mexican Summer” eriti imeliselt. Sellel lool on nii veider atmosfäär.
Aga no Cohen. Ma ei saa teda välja jätta, võiks esimese hooga 20 lugu ritta seada ainult temalt., nii et nende päevade TOP 10 on tegelikult niikuinii 20 Coheni laulu järel. (No ma natuke liialdan.)
No ja mõtlesin välja ühe Coheni loo, mis sobiks nimekirja. “Famous Blue Raincoat“.
Aga Cohen oskab oma laulu ikka ise kõige paremini laulda. Seal on vaja seda tuimalt rahulikku hoiakut. Kõikides teistes versioonides on liiga palju emotsiooni ja muusika ilulemist.
Jälle üks armukolmnurk. Cohen kirjutab mehele, kes ta naise peaaegu võttis. Aga naine tuli ikka tagasi.
Panin oma TOP 10 lood kõik Spotify nimekirja – seda saab siit.
Teate ma ei saagi täna rohkem kirjutada, sest Tim Ferriss alustas live’i ja see üldse ei lõppe ära veel, nii et ma jõllitan teda hoopis. Sellest ja seonduvast kirjutan küllap homme.
Ma lubasin endale üks hetk, et ma sõna “koristamine” selles blogis enam suhu ei võta. Annan-võtan sõnu ja õigust jääb veel ülegi.
Koristasin suure vaevaga ära ja 15 minutit hiljem, kui tüübid kõik vannis olid, astusin uuesti kööki. Vaatepilt selline:
Mõtlesin: ah, miks üldse…
Mul on seesugune aju, mis ei suuda hästi toime tulla probleemidega, millel pole lõplikku lahendust.
Saan suht normilt hakkama süsteemi tasandil mõtlemisega. Kodu puhul – kuidas sisustada mõistlikult, kuidas köögimööbel, seinakapid ja muu hoiustamine planeerida, pesuringlus, nõuderinglus jms korraldada.
Kui vaja, mõtlen kastist välja (hõhõ) ja teen asju nii, et toimiks, mitte nii, nagu alati tehakse.
Lahendused – ma leian. Selline slogan mul.
Aga mu aju justkui ei sõelu välja, et on terve hulk asju, mis ei lahendu lõplikult ära. Õhtusöögid. Pesemine ja pühkimine.
Igapäevaseid kuidagi talun, aga siis on veel sellised, mida päris iga päev tegema ei pea.
Kui vannitoas käin, mõtlen, et põrand tahab pesemist, aga kui väljun, siis unustan selle hetkega. Kui autosse istun, vaatan, oi kui räpane, aga väljudes unustan kuni järgmise sõiduni.
Ja kui siis võtan ette põhjaliku vannitoakoristuse, siis mu aju ütleb mulle selge sõnaga: palju õnne, see asi on nüüd lahendatud. Ära muretse, sa ei pea seda enam mitte kunagi tegema.
Okei, kui päris aus olla, siis tihtipeale tuleb õhtusöögiaeg mulle ka üllatusena. Ma ju tegin süüa ükskord. Ma arvasin, et sellega on ühel pool, aga nüüd tuleb välja, et täna peab ka tegema.
Seepärast ma pidevalt täiendangi süsteeme – et kuidas argielu korraldada võimalikult nii, et minusugune selles hästi funktsioneeriks.
Kuna ma tunnen enda argivigu päris hästi, siis ei ole me kodus mitte üht nunnut antiikkummutit, mille sahtlid kinni kiiluvad. Kui oleks, siis ma ei avaks neid sahtleid mitte kunagi. Pole ka armsaid nipsasjakesi ega mööblit, mille funktsioon pole läbimõeldud.
Tean, et kui paigutan asja kapi tagumisse nurka, siis sama hästi võin selle ära visata või anda, sest see ei tule mulle enam kunagi meelde. Seepärast panen kõik asjad – mis ma ära ei anna – kapis läbipaistvatesse karpidesse ja paigutan nii, et kui ukse avan, on kogu kraam kohe näha.
Hiljuti vahtisin tõtt ühe kotiga, mis ei paistnud läbi ja püüdsin meenutada, mis selles küll sisalduda võis ja millal ja miks ma selle üldse sinna asetasin. Ei mõelnudki välja.
Vaatasin koti sisse, ütlesin ahaaa ja panin tagasi kappi. Ja ma nüüd jälle ei mäleta, mis seal sees oli.
Nii et süsteemid. Tänu sellistele nippidele-trikkidele tulen oma argieluga kordades paremini toime kui aastate eest.
See on kindlasti minimalismist inspireeritud (kuigi me kodu ei näe kaugeltki minimalistlik välja), aga enne kui see värk moodi läks, sain oma vitsad esiteks vanaema maja kümme aastat järjest koristades. Lisaks, ühe kohvriga välismaale kolides ja – veel hullem – paari kohvriga välismaalt tagasi kolides.
Ja siis 40ruuduses korteris ühe ja hiljem kahe lapsega elades. Selleks hetkeks oli mul juba hasart – kui vähe asju võib omada ja kui optimaalselt neid paigutada?
Aga tegelikult ma unistan koristaja palkamisest. Unistan, aga tunnen, et ei ole teda praegu veel väärt. Kui palganumber natuke suureneb ja töögraafik tiheneb, siis.
Oot, otsin kodust pilte veel. Mitte tänaseid, aga mingitest hetkedest, kui see pildistamiseks enamvähem okei välja nägi. Praegu on küll tunne, et me kodu vajab põhjalikku leotust ja survepesu.
Pidin telefonis pilte veebruarini välja kerima, et midagi leida, aga siin need on.
Mu lemmik sinine koridorikapp.
Kirjutasin instagramis ka, et kiik on parim asi, mis ühe koduga juhtuda saab.
Minu nurk, kus ka praegu istun (alati segamini), vaade lastetoa ukselt, köök hommikupäikeses ja – Miki.
Täna tuli langetada raskeid otsuseid – et mis on TOP 10 lugu nr 9.
Massive Attack – “Paradise Circus” vist. Hakkasin praegu vahelduse mõttes igasugu covereid kuulama. Päris lahedaid on.
Kaheksas on vist Kate Bushi “Army Dreamers“. Meeletult ilus meloodia. Räägib sellest, kuidas poeg tuleb sõjast tagasi – surnult.
Kuulsin, et Kate Bush on jälle popp, sest ta laul oli telesarjas. Ma kuulasin neid lugusid reaalselt vinüüli pealt, viieaastaselt ehk. Kate Bush oligi mu kõige lemmikum sel ajal. Panime Babooshka mängima ja hüppasime naabritüdrukuga diivanil.
Täna käisime rongiga rannas. Lastele meeletu seiklus.
Tagasiteel astus L. koerakakasse – rongis selgus. Ma siis mitu peatust küürisin niiske salfakaga sitta sandaalilt ära.
Marie laulab kõikjal – aga eriti rongis – kõva häälega rongilaulu. Ainult, et tema sõnad on: rong see sõitis tsuh tsuh tsuhh, piilupart oli kakajunn.
See juhtub, kui sul on neljaaastane vend.
Ma ikka püüan oma lastele kombeid õpetada. Näiteks, kui nad midagi koledasti minult nõuavad, siis korrigeerin teise äärmusesse: “Armas emme, palun anna…” Siis nad tublisti kordavad “armas emme, palun…” ja see on nii ilus.
Mariel on päris vali hääl ja valdav osa lauseid algavad tal “emme, ma tahan…” Luuka hääl on mahedam, aga sõnad samad.
Vahel ütlevad korraga “emme ma tahan emme ma tahan emme ma tahan..” ja mul jookseb juhe kokku. Hambad ristis vastan: aga mina tahan, et te ei tahaks koguaeg midagi.
Lastega on see värk, et nad täpselt ütlevad, mida nad vetsus teha kavatsevad. Rongis ütles Marie oma kõva selge häälega: emme, ma tahan kakale.
Läksime rongivetsu, tulime tagasi. Aga Marie on turist.
Emme, ma tahan kakale, ütleb jälle. Väga kõva häälega.
Ma ütlen, et just käisime.
Ta ütleb veel valjemalt: emme, ma tahan kakale.
Ma ütlen: kannata.
Ta võtab hoogu ja siis ütleb eriti pai häälega: emme, palun kakale.
Noor neiu me vastas muigab. Ma niutsatan ja viin lapse taas vetsuga tutvuma.
Ei tea, kas kõige hullem on see, et ta kellegi peale vihastades kiljatab: kakajunn! Või see, et ta vahel lihtsalt ümiseb omaette: kakajunn-pissijunn. Õud-ne.
Meil kakskeelses kodus on selles mõttes mugav, et kui lapsed kutsuvad jaapani keeles, siis tähendab, et vaja Shod ja kui eesti keeles, siis mind. Eriti oluline on me jaoks, kas vetsust kostab “kaka valmis!” või “unchi dekita!”
Vahel paneb ikka imestama, kuidas meil on õnnestunud oma suhet hoida, kui viimased neli ja pool aastat tegeleme märkimisväärse osa päevast sõna otseses mõttes sitaga.
Paarisuhe väikelaste kõrvalt – igivana mõistatus.
Pakun, et oluline on leida kiiresti üles switch nupp.
Sibist esteediks ja tagasi.
Madonnast hooraks ja tagasi.
See viimane on üks keerulisemaid. Kui liiga hästi välja tuleb, mõtlen, mis mul viga on.
Hehee. Siia jõudsime täna. Hakkab looma, hakkab looma…
maarjablogi.com 