reis ümber maailma

Sho paigutas kõik me säästud lennupiletisse. Sisuliselt läheme reisile ümber maakera. Finnair lendab enamvähem üle põhjanaba, aga kokkuvõttes itta, maandub Jaapanis. Kaks nädalat hiljem lennutab Japan Airlines meid uuesti ida suunas – Soome. Pöidlad pihku, et Maa on ümmargune.

Enne sõda istusime lennukis 8-9 tundi, nüüd istume 12-13. Oli vist nii. Ma ei saa lennukis magada ja maandun surmväsinult 30-kraadises ligi 100% õhuniiskusega Jaapanis koos kahe lapsega, kelle bioloogilise kella pean seejärel maagilisel kombel kuus tundi varasemaks keerama.

Iga kord, kui vingun detailselt lennureisi ebamugavuste üle, meenub Louis CK.

“Omg what happened then? Did you fly through the air like a bird incredibly? Did you soar into the clouds impossibly? Did you partake in the miracle of human flight?”

Nii et ei mingit vingu. Sho vanemad pole Mariet näinud, viimati käisime Jaapanis kolm aastat tagasi ja nemad Eestis kaks ja pool. Sho emal oli veel plaan uuesti tulla, kui Marie sündima hakkab, aga siis tuli pandeemia.

Mõtlesin, jess, saan Jaapanist endale uued riided osta. Tookord, kui käsu peale poodi läksin ja paar odavat pluusi ostsin… Ütleme nii, et sada protsenti neist pluusidest on nüüdseks nii nartsud, et isegi mina ei taha selga panna.

Otsin riideid, mida võiks kümme aastat kanda. Mul mõni selline on ja need on kõik Jaapanist, osad kiirmoeketist, aga ikka peavad vastu.

Enne koroonat käisime kaks korda aastas Jaapanis ja seal oli kuidagi nii palju lihtsam šopata. Aga nüüd lohistan end Lindexisse ja…

A. ütles, et Lululemoni riided peavad kümme aastat vastu. Kallis küll, aga kui summa dekaadi peale jaotub… Ehk ostan sealt midagi. Kas oskate veel soovitada riideid, mida 10 aastat võib kanda?

Samas, mul on ikka natuke selline tunne, et peaks enne kümme kilo alla võtma kui kümne aasta riided soetan. Võib-olla olen üldse nii paks, et enam Jaapanis midagi selga ei mahugi.

Aastaid tagasi läksime koos ämmaga kaubamajja ja soetasime spetsiaalselt kimono alla käiva rinnahoidja. Sellise, mis kõik ilusti kokku surub, nagu sportrinnahoidja, aga pitsiline ja sada haaki, mida eest kinnitada.

Mäletan, nagu see oleks olnud eile: klienditeenindaja haaras mõõdulindi, võttis rinnaümbermõõdu ja siis hüüdis üle kogu korruse: üks meeter! Üks meeter!

Palun! Õige ühik on sentimeeter. Sama hästi võiks komakoha paika panna ja kilomeetritest rääkida.

See mõjus mulle äärmiselt traumeerivalt, kodus hädaldasin Shole päevi ja nädalaid ja… aastaid. Siiani on sõnad “üks meeter” meie kodus lisatähendusega.

Tegelikult leiab Jaapanist riideid, mis meetrise rinna mahutavad, aga need on kõik telgi kujuga, et mahutuks ka kahemeetrise ümbermõõduga kõht.

Selline jama ka, et ma ei suuda enam klassikalist rinnahoidjat kanda. Kannan umbes sellised. Viimasel ajal tundub, et oleks uusi vaja ja mõtlen, et kas ostan jälle sellised või lähen tagasi oma laste-eelsesse ellu, kus hea osa päevast algas siis, kui koju jõudsin ja käisest rinnahoidja välja urgitsesin.

Pandeemia järel on maailm ikka teistsugune – rinnahoidja roll on kõvasti vähenenud. Üldse, riiete roll on muutunud. Nii nädal tagasi osalesin notari tehingus, endal öösärk seljas.

Oh isver ja notar pidas mulle õpetliku loengu. See algas sõnadega: iga abielu lõppeb kunagi.

Teine asi – ma olen alati mõelnud, et ideaalis elaks kolm talvekuud Jaapanis, aga ülejäänud aja Eestis.

Enne pandeemiat tundus, et selliseks elukorralduseks peab haruldaselt vedama. Peab olema eriline töö ja erilised võimalused. Praegu paistab küllaltki lihtne veenda tööandjat või korraldada oma projekte nii, et talv Jaapanis oleks võimalik. (Kui meid riiki lastakse, muidugi.)

Nagu ikka, muusikast ka… Nagu teate, pool mu elu on kõrvaklappides. Mul on neid kaks paari ja kui ühel aku tühjaks saab, siis vahetan klapid teiste vastu sama kiirelt kui vormel 1 rehve. (Kaks sekundit! Uskumatu. Kõige võluvam osa rallist.)

Mu kõige uuem räpane mõnu on “Silk”, Elijah Blond. Kohe, kui see sügav bass algas ja ta täishäälikuid venitama asus, olin hukas.

John Irving just mingis intervjuus ütles, kui guilty pleasure kohta küsiti, et tema vanuses on järel vaid pleasure. Ma peaks ka vabalt võtma.

I’m your prince I’m your king, I’m your fall, I’m your spring, I’m your favourite thing.

Mulle meeldib, kui muusikud ärplevad. Esimest korda elus sattus Beyonce mu playlisti. Selle ühe fraasi pärast:

I sneezed on the beat and the beat got sicker.

Allan Rayman laulab ka I am attractive, I am unknown…

Argielus mõjub kiitlemine eemaletõukavalt, aga laulus on nagu et… võib-olla oledki.

Oi ja kui Lana del Ray laulab my pussy tastes like Pepsi Cola…

Ma kohe mõtlen, et ta peab rääkima tõtt. Ja see kõlab kuidagi nii patriootlikult. America first.

Katsuge te oma kiisu kohta midagi isamaalist öelda. Midagi sellist, mida saaks laulu sisse panna.

Tegelikult olen pikalt olnud hoopis Sigur Rosi “Svefn-g-englar” ja Bon Iveri “Wash.” lainel. Kummagi tekstist ei saa aru, nii värskendav.

Kui Bon Iveri loos see refrääni moodi osa tuleb, see üks fraas, siis ma nii erutun.

Need on kõik sellised narkolood.

Mäletan, kunagi kuulasin intervjuud Brian Murareskuga, kes rääkis, et Antiik-Kreeka sümpoosiumide vein ei olnud ainult vein. Et sinna olid segatud psühhedeelse mõjuga taimed.

Aaaaaaaaaaaaaaaa jaaaaaaaaaa nüüüüüüüüüd ma saan aru, mõtlesin. Muidugi ei saa ainult veini abil luua terve tsivilisatsiooni filosoofilist vundamenti. Kõik need suured küsimused ja head ideed nagu demokraatia ja… Muidugi!

Millagi kuulasin, kuidas Edward Slingerland rääkis alkoholi rollist me tsivilisatsiooni tekkeloos. Ja siis millalgi kuulasin seda, teist ja kolmandat inimest rääkimas psühhedeelsete ainete ja religiooni seosest ja siis oli ka tunne, et aaaa jaaa muidugi, kui maagiliste seente ja taimede pusletükk pilti asetada, on kõik järsku väga-väga selge.

Mitte et see uus pusletükk religiooni kuidagi labastaks (seda teevad muud pusletükid). Ma olen täiega ilmutuste poolt.

Mäletan, kui aastaid tagasi ühel ööl sõbraga tundide kaupa lage vahtisime ja Port St. Willow “Soft Light Rushi” kuulasime. Sõber ütles: ma olen alati tahtnud mõelda, et sellise muusika loomiseks tekib inimestel lihtsalt imeline sünergia, aga praegu kuulates on selge, et “midagi” oli lisaks.

Vahel mind kummitavad kaks õnnetut mõtet.

Üks mõte: on olemas muusikat, mis pakuks mulle veel suuremat naudingut kui kõik see, mida ma kunagi elus kuulanud olen. Aga see muusika ei jõua mitte kuangi minuni, ma tõenäoliselt suren ilma selle kogemuseta.

Teine mõte: mis on need teadmised, mis muudaks mu vaadet elule ja maailmale radikaalselt? Info, mis reaalselt võiks muuta seda, kuidas ma oma elu elan – aga mida ma ei saa kunagi teada.

Kujutan ette, et on tuhat pisiasja, mis mu maailmapilti juba raputada võiks. Aga siis on kõik need suured küsimused…

Sõber ütles hiljuti, et kui me sureme, siis me käbinääre plahvatab ja talle meeldib mõelda, et just siis saame vastused kõikidele küsimustele. Äkki-äkki.

Appi, kuidas ma sellele tekstile pealkirja panen. Pealkiri on kõige keerulisem.