täiskasvanuks saades

Vanemaks saades hakkab uusi asju juhtuma. Näiteks seedimisprobleemid. Ma võisin alati süüa nii palju pannkooke kui tahtsin. Aga nüüd… Ühel päeval söön ja kolm päeva kahetsen.

Tugevad emotsioonid kurnavad palju rohkem. Kui mind eufooria tabab – seda juhtub päris tihti – siis sellele järgneb pohmell, mida on paaegu sama raske taluda kui alkopohmelli.

Olen pidanud õppima õnnetunnet mõistlikult doseerima.

Ja siis on kõik need klišeed, mis tõeks osutuvad. See on kõige hullem.

Vestlustes erinevate sõpradega – vaesed sõbrad – tulen järjest kulunumate väljenditega välja.

Tavaliselt märkan seda enne, kui sõnad välja ütlen ja alustan pika vabandusega: sorri et neid sõnu ütlen, aga see vist vastab tõele, et …

Näiteks, et teist inimest salvab ainult see, kes endaga pahuksis on.

Ei, ütlete. “Vahel ma ütlen kellelegi sitasti, sest nad väärivad seda.” Kas tõesti?

Kas tõesti?

Tõesti?

Vaadake mu kõikenägevatesse taevasinistesse silmadesse ja proovige öelda, et mul pole õigus.

Ma sain faking Selveri parklas trahvi.

Olen Selverile nii truu olnud ja maksnud neile nii palju raha, lihtsalt seepärast, et ma… olen truu.

Me suhe on olnud ilus. Mäletan üht aastavahetust, kui sain järsku kõne, et kuller tahab mulle midagi tuua. Ma pole midagi tellinud, mõtlesin.

Aga kuller tuli ja andis üle mulle suure kingikorvi. Mitte näruse, vaid luksusliku – täis põnevaid sööke ja jooke, mida jagasin lahkelt sõpradele ja seejuures kiitsin, kui hea suhe meil on.

Selgelt olin eelneva aasta jooksul Selverile absurdselt palju raha viinud. Aga ikkagi, ilus žest – kliendi rõõmustamise kõrgtase.

Ja siis, selle asemel, et uksele panna masina, kuhu auto numbrimärk sisestada või vähemalt suurelt kõikjale kirjutada “kas parkimiskella panid?” – selle asemel nad mõtlevad, et kui klient juba 20 eurot poodi jättis, äkki jätab 20 veel parkimiskontrollile. Sitapead.

Leppetrahv. Mis kuradi sõna see on, ma vihkan seda sõna.

Nii mõtlesin ja roolisin end jälle Tondi ja Tammsaare tee ristmikule. Sinna, kus viiendik autosid vasakpöördel reastuda ei oska.

Foor läks roheliseks ja taas – kolmanda rea asemel ujus üks auto peaegu üle minu kapoti teise ritta. Ja teate, mis ma esimest korda elus tegin?

Ma lasin signaali. Sest kurat õpi sõitma ja kurat miks nad mulle trahvi tegid.

Selver, kui sa end guugeldad, siis tea. Ma olen olnud truu, aga sa lõid mulle noa selga.

Proovisin mingit sarja vaadata, kus mängis “Sign of the Times” ja ma olin seda kuulnud küll, aga alles siis kuidagi teadvustasin ja mõtlesin, et võimas apokalüptiline lugu.

Uurisin wikipediast, mis värk on (tipptasemel produtsendid on vist võti), aga seal oli ka kirjas, et kriitikud tõmbavad paralleele The Walkmeni muusikaga. Mõtlesin, oot ma vist tean neid, aga mis lugu ma teadsingi…

Uurisin nende albumeid natuke ja siis ja siis ja siis…. Appi, kuidas ma võisin lihtsalt unustada laulu, milleta ma nii tükk aega elada ei suutnud.

“On the Water”, milline lummav lugu, esimesest sekundist alates. Paneb mu igatsema novembrivihmasid.

Kell hakkas südaööle lähenema, kui selle loo taasavastasin ja siis ma ei saanud tükk aega magada. Kui Marie mu kell viis äratas, ei jäänud ma jälle magama ja mõtlesin, et see peab olema mu läbi aegade lemmikute laulude TOP 10s.

Järgmine mõte oli: aga mis on ülejäänud üheksa lugu?

Selle küsimusega olen viimased paar päeva järjest põhjalikult tegelenud. Nii keeruline!

Mõtlesin, et see on hea põhjus alustada jälle igapäevast blogimist. Kui muud juttu pole, siis vähemalt on kümne päeva jagu laule, millest rääkida.

Aga muid jutte on ka. Tahaks rääkida pikalt-laialt oma kodust, aga see tundub alati nii igav teema, et ei mahu ühegi postituse sisse. Pilte tahaks ka lisada, aga see on igavene pusimine. Targa näoga tahaks kõiksugu klišeesid pilduda ja. Iga päev kirjutades mahub kõik.

Nii et katsun tänasest 24. juulini iga päev blogida. Edasi lendame Jaapanisse.