diagnoosid

Kuulasin “The War of Art” raamatu lõpuni. Tim Ferriss on seda raamatut sada korda maininud, seepärast võtsin ette.

Autor ütles nii palju asju, mis nõnda täpselt märki tabasid, et oli üllatav, kuidas mingid teised asjad, mis ta ütles, täitsa mööda olid.

Kui see oleks olnud raamat kaalu kaotamisest, siis oleks seal kirjas: söö vähem, kuradi paks lehm.

Raamat on sellest, kuidas luua ja sisuliselt ütleb, et saa endast üle ja hakka looma.

Aga elu on ikka nagu laulus: everyday I wake up and I’m back on my bullshit.

Muuseas rääkis raamatus, et diagnoosid võivad saada liialt tugevaks identiteedi osaks ja enese saboteerimise tööriistaks.

Aga ta ei öelnud seda isegi nii ilusti kui mina praegu, nii et vist vihastas hulga goodreadsi lugejaid välja. Ah et haigus on lihtsalt mingi nali, ah? Mingi närune vabandus sinu meelest?

Usun, et sain aru küll, mida ta silmas pidas. Et elus on kõik need raskused ja igaüks neist võiks tegelikult olla piisav põhjus mitte teha seda, mida teha tahad.

Kuna alati on midagi, siis on variant, et ma ei tee kunagi. Või siis et teen hoolimata kõigest. Isegi diagnoosidest.

Vaatasin täna Chris DiStefano standupi ja täiesti haha-naljakas oli. Uurisin, ehk on Rogan temaga intervjuu teinud ja muidugi oligi. Kuulasin alles esimese pooltunni, aga… tal on lugusid.

Ta rääkis oma ärevusest, kust see alguse sai ja kuidas väljendub. Ja siis ütles, et tema ärevuses on midagi nartsissistlikku.

Depressioon on mulle tuttav ja üks sõbranna, kes on sügavas depressioonis olnud – temaga on korduvalt jutuks tulnud, et depressioon on sõna otseses mõttes enesekeskne haigus. Keskendud enesesse, enda valusse.

Räägin omast kogemusest, ärge mind maha lööge. Võib-olla teil on teistsugune kogemus. Aga ma koguaeg mõtlesin, kui halb minul on, mis minuga igal ajahetkel toimub.

Loogiline ka – ükskõik millise valu puhul – mida tugevam on valu, seda raskem on tähele panna midagi muud kui valu.

Aga kui vaimselt on hea seis, siis ma ei urgitse, et mis tunne mul on ja miks see tunne selline on – võiks olla teistsugune. Siis ma elan väljapoole, kuulan, mis tunne teistel inimestel on. Vaatan, mis mu ümber toimub.

Teate! See meenutab, et olen peaaegu et solvunud kõiksugu meemide peale, kus introverdid ekstraverte mõnitavad.

Küll ekstraverdid alles pläkutavad nagu laperdavate kõrvadega kokkerspanjelid. Vestlevad peol inimestega, mitte ei pea ärevat iroonilist sisemonoloogi nagu üks õige introvert – mõtlev inimene.

Sorri, noh. Sotsiaalsetes olukordades mitte toime tulemine on okei – aga toime tulemine on ka. Pole mõtet fetišeerida kumbagi varianti.

TOP 10 juurde. Ray LaMontagne “You Can Bring Me Flowers”.

Olen sellele laulule aastate jooksul siin korduvalt viidanud ja kui hakkasin nimekirja koostama, sai see esimesena kindlalt paika.

Jälle läks armastatu teise juurde. Seekord murtud süda mehel: sit and think, drown in drink, sing this sad sad song.

Täitsa põnev on selle laulu sõnu võrrelda Daughter’i lauluga.

Mõlemad on südantlõhestavad igatahes.

22 thoughts on “diagnoosid

  1. tglt ei välista ekstravertsus häbelikkust ja ärevat sisemonoloogi. Ja introvert võib vabalt olla sundimatu suhtleja see kaks korda aastas, kui tal selleks jaksu on.

    Like

  2. Novot, oled sõnadesse pannud selle, millest ma tahaks rääkida, kuid ilmselt tekitaks endale hulgaliselt vaenlasi. Väidetavalt (nõnda olen ma kuulnud) tekitab inimesele suurima ja kestvaima õnnetunde teiste heaks tegutsemine. Seega peaks ehk depressioonik tegutsema supijagamiskohtades või misiganes valdkonnas teiste heaks. Ma väga usun sellesse. Ehk pole juhus ka see, et religioossetes toetusgruppides osalejad saavad lihtsamini üle sõltuvusprobleemidest – siin on tähelepanu lisaks issandale suunatud ka teiste abistamisele. (NB – ka mina võiks olla depressioonikutele kogemusnõustajaks). Õige toitumine, füüsiline koormus ning distsipliin (päevakava järgimine) on ka abiks, ja ohkui ebapopulaarsed need kolm viimatinimetatut on.
    Tänupäevik on ka abiks ja kui tunned, et pole ühenduses ei kellegi ega millegagi siin mailmas, siis tasub laua taha sööma istudes mõelda kõigile neile, kes armastuse ja hoolega on töötanud selle heaks, et toit su lauale jõuaks. Nii saad aru, et ilusate nähtamatute sidemetaga oled seotud kogu maailmaga.

    Like

    1. Jaa nõus. Aga kui keegi oleks mulle depressiooni ajal nii öelnud, poleks sellest mitte mingit kasu olnud.
      See on see “lihtne” valem, millega end juukseidpidi ise soost välja kiskuda. Aga katsu sa endal juustest haarata ja sikutama hakata. Meeletult vaevaline protsess, palju tagasilööke ja kannatamist.

      Liked by 1 person

  3. Jah, nii on. Long story short – õppisin end patsipidi välja sikutama. See überlhtne “pane kirja igal õhtul viis asja, mille üle õnnelik oled” oli vist esimene konkreetne asi, mida tegin. Trenn-väga hea. lisaks mõned tõhusad looduslikud hädaabi preparaadid… Aga olulisim on ehk see, et täna tean, kuidas elada nii, et see “vana sõber” mu ellu enam ei hiiliks. Distsipliin ON võlusõna. Ka D-vitamiini ja normaalsel tasemel raua olemasolu organismis on võtmetähtsusega.
    Ja KUIDAS ma tööd rabasin depressioonikuna, see on lausa uskumatu. Sest…. midagi muud oli raske, kui mitte võimatu teha.
    Nii et mu elus on umbes kümneaastane või pikem must auk. Sõbrad räägivad, mida me olla koos teinud ja …. ma lihtsalt ei mäleta. Väga paljusid asju ei mäleta, sest ma tegelesin vaid oma … murega. Aga suur suur suur soov valgusse tagasi tulla aitas avastada uksed, milleni polekski muidu ehk jõudnud.

    Like

      1. 🙂 aitäh! aga aastad (ja paljud sõbrad) on kaotatud ning ma oma hea sõbra depressiooni ei tundnud ma ära – ühel hekel ütles ta mulle, et kardab, kuna on suitsidaalne.
        õppinud olen ehk seda (lõpuks), et eemale tuleb hoida toksilistest inimestes, ja veel raskem on lugu siis, kui olemasolev reaalsus ei sobi… et ükski ühiskondlikult soovitatud olemis-või omamisviis ei sobi… mida siis teha? olla pidevalt purjus? aga kui leiad oma niši (või oled piisavalt võimekas oma reaalsuse loomiseks), siis oled juba poole jalaga väljas niikuinii…

        Like

      2. Jah, pidevalt on mul peas mõte, et juba baastasemel funktsioneerimine inimesena on nii meeletult raske – kuidas me kõik sellega toime tuleme. Välja ei mõtlegi. Vahel ei saa baastasemega ka hakkama, aga vahel jõuab tõusta kõrgemale veel. Aga kas need head ajad on seepärast, et ma oskan elada või seepärast, et nüüd lihtsalt miskipärast on nii – ei tea.

        Liked by 1 person

      3. ehk oled leidnud oma vaikse sadama ses hädaorus 🙂 ning jah, see on ime, et inimesed kõigega toime tulevad. mina ei tule. kui võtaksin enda kanda kõik selle, mis oleks aktsepteeritud ja eksponeeritud elamiseks vajalik, siis lakkaksin olemast või jookseksin libahundiks.

        Like

      4. Oo jaa. Seepärast ma ka mõtlen (ja millalgi siin kirjutasin ka), et ma tulen elumänguga järjest paremini toime, mida rohkem “mängureegleid” ma eiran.

        Like

      5. see mängureeglite eiramine on päris hea! eriti juhul, kui seda keegi sulle ninale ei hõõru 🙂 aga on kohti, kus mängureeglite hoolikas järgmine on osa mängust, ja neid kohti tuleb hoolega vältida 🙂

        Like

      6. Ma peaaegu nutan seda kõike lugedes, sest ma tahaks ka, et teiste aitamine mind õnnelikuks teeks. Hetkeseisuga on tunne, et teeb pigem õnnetumaks, pidevalt on masendav tunne, et keegi vajab mind ja see vajamine ei saa iial otsa, iga hetk võib telefon heliseda. Ja arusaadavalt see hoopis rikub korralikku söömist ja magamist, sest seda teiste aitamist ei saa ju alati teha enda valitud ajal.

        Või noh, mis ma seletan, Maarja on lapsevanem ja teab seda laste eest hoolitsemise koha pealt palju paremini kui mina.

        Like

      7. Kusjuures ma huvi pärast guugeldasin eile inglise keeles küsimuse “kuidas depressioonist välja tulite?”, et näha, kas jutt siin kommentaariumis on universaalne vastus probleemile või ei. Ja üks esimesi vastuseid oli just vastupidi – et inimene hakkas rohkem enda eest hoolitsema ja enda peale mõtlema.

        Usun, et siin tuleb vahe sisse teha, mis on igapäevane teiste “teenendamine” enda arvelt ja mis on tõeliste abivajajate aitamine ja rahuldus, mida sellest saab. Jälle peab kokkama, sest mees ja lapsed tahavad süüa versus supiköögid, mis aitavad näljas inimesi.

        Midagi sellist mõtlesin, aga ega tea, kas jõudsin hea vastuseni.

        Like

      8. Ka tõeliste abivajajate aitamine ei pruugi rahuldust pakkuda. On olukordi, kus aitamine ei anna nähtavat positiivset tulemust, vaid ainult teoreetilise teadmise, et ilma oleks hullem. St pidev halvema ärahoidmine, mitte parema saavutamine.

        Ma mõtlen sellest nii, et vahel lihtsalt on nii, et Frodo peab sõrmuse vulkaani viskama, kukub selles läbi, tema pingutusest on õnneks läbikukkumisest hoolimata kasu, aga ta ise sisuliselt ikkagi sureb selle kätte.

        Liked by 1 person

  4. Mis inimtüüpe puudutab siis ma ütleks, et mustvalgeid lahendusi ja puhtaid tüüpe leidub üliharva. Ise olen laterdav sotsiofoobne introvert, täitesti funktsionaalne inimene, ainult taastumine sotsiaalsusest võtab veits aega.
    Mul on nõbud, neli õde-venda. Kaks neist räägivad surnuks ja ei lase kellelgi sõna sekka öelda, teisteslt kahelt kisu sõnu tangidega välja. Aga kui 2 jutukat pildilt puudu siis need jututud räägivad samuti surnuks. Kõik oleneb kontekstist ja taustsüsteemist.

    Like

  5. See mõte, et diagnoos võib liialt identiteedi osaks saada, paneb mul pead noogutama küll ehkki jah, see pole miski, mida inimesed ehk kuulda sooviksid. Tegelikult on pea iga asjaga nii. “Ma ei saa seda ja seda teha, sest mul on lapsed,” mis võib tõepoolest tõsi olla, aga kipub sageli (ka mu enda puhul) muutuma mingiks tobedaks vabanduseks, mille taha pugeda, selmet midagi ägedat teha.

    Like

    1. Jaa, selles mõttes tasub hästi ettevaatlik olla mõtetega stiilis “ma olen selline, ma ei ole selline”. Võivad lihtsasti asjatuks takistuseks saada.

      Like

  6. Mul oli üheks heaks lugemiseks (kuulamiseks) depressiooni teemal Johann Hari Lost Connections, kus ta täpselt samadele järeldustele, millest siin juba juttu oli, oma kogemuste ja uurimistööga jõudis. Depressioon üritab inimesele midagi tema senise elu ja suhete kohta öelda, panna teda muutma neid mustreid, mis enam edasi ei vii. Aga see on muidugi lihtsustus. Lugemist soovitan, see on ka eestikeelsena ilmunud!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s