Kuulasin “The War of Art” raamatu lõpuni. Tim Ferriss on seda raamatut sada korda maininud, seepärast võtsin ette.
Autor ütles nii palju asju, mis nõnda täpselt märki tabasid, et oli üllatav, kuidas mingid teised asjad, mis ta ütles, täitsa mööda olid.
Kui see oleks olnud raamat kaalu kaotamisest, siis oleks seal kirjas: söö vähem, kuradi paks lehm.
Raamat on sellest, kuidas luua ja sisuliselt ütleb, et saa endast üle ja hakka looma.
Aga elu on ikka nagu laulus: everyday I wake up and I’m back on my bullshit.
Muuseas rääkis raamatus, et diagnoosid võivad saada liialt tugevaks identiteedi osaks ja enese saboteerimise tööriistaks.
Aga ta ei öelnud seda isegi nii ilusti kui mina praegu, nii et vist vihastas hulga goodreadsi lugejaid välja. Ah et haigus on lihtsalt mingi nali, ah? Mingi närune vabandus sinu meelest?
Usun, et sain aru küll, mida ta silmas pidas. Et elus on kõik need raskused ja igaüks neist võiks tegelikult olla piisav põhjus mitte teha seda, mida teha tahad.
Kuna alati on midagi, siis on variant, et ma ei tee kunagi. Või siis et teen hoolimata kõigest. Isegi diagnoosidest.
Vaatasin täna Chris DiStefano standupi ja täiesti haha-naljakas oli. Uurisin, ehk on Rogan temaga intervjuu teinud ja muidugi oligi. Kuulasin alles esimese pooltunni, aga… tal on lugusid.
Ta rääkis oma ärevusest, kust see alguse sai ja kuidas väljendub. Ja siis ütles, et tema ärevuses on midagi nartsissistlikku.
Depressioon on mulle tuttav ja üks sõbranna, kes on sügavas depressioonis olnud – temaga on korduvalt jutuks tulnud, et depressioon on sõna otseses mõttes enesekeskne haigus. Keskendud enesesse, enda valusse.
Räägin omast kogemusest, ärge mind maha lööge. Võib-olla teil on teistsugune kogemus. Aga ma koguaeg mõtlesin, kui halb minul on, mis minuga igal ajahetkel toimub.
Loogiline ka – ükskõik millise valu puhul – mida tugevam on valu, seda raskem on tähele panna midagi muud kui valu.
Aga kui vaimselt on hea seis, siis ma ei urgitse, et mis tunne mul on ja miks see tunne selline on – võiks olla teistsugune. Siis ma elan väljapoole, kuulan, mis tunne teistel inimestel on. Vaatan, mis mu ümber toimub.
Teate! See meenutab, et olen peaaegu et solvunud kõiksugu meemide peale, kus introverdid ekstraverte mõnitavad.
Küll ekstraverdid alles pläkutavad nagu laperdavate kõrvadega kokkerspanjelid. Vestlevad peol inimestega, mitte ei pea ärevat iroonilist sisemonoloogi nagu üks õige introvert – mõtlev inimene.
Sorri, noh. Sotsiaalsetes olukordades mitte toime tulemine on okei – aga toime tulemine on ka. Pole mõtet fetišeerida kumbagi varianti.
TOP 10 juurde. Ray LaMontagne “You Can Bring Me Flowers”.
Olen sellele laulule aastate jooksul siin korduvalt viidanud ja kui hakkasin nimekirja koostama, sai see esimesena kindlalt paika.
Jälle läks armastatu teise juurde. Seekord murtud süda mehel: sit and think, drown in drink, sing this sad sad song.
Täitsa põnev on selle laulu sõnu võrrelda Daughter’i lauluga.
Mõlemad on südantlõhestavad igatahes.
maarja blogi 
Leave a comment