Tänase TOP 10 looga on lugu.
Paarkümmend aastat tagasi läksin sõbrale külla. Me mõlemad esimest aastat tudengid, oh noorus.
Tema jagas korterit ühe kutiga. Meie rääkisime juttu ja küllap jõime Minttut, samas kui kuti ukse alt imbus imelist klaverimuusikat.
Ta oli meist vanem ja intellektuaalne ja tal oli hulganisti austajaid. Vist seepärast, et tal oli blogi, mida kõik lugesid. Millest kirjutas, ei mäleta, aga küllap midagi… intellektuaalset.
Igatahes õudselt tahtsin teada, mis muusika see on, mida ta kuulab.
Sel hetkel vist küsima ei läinud. Küllap sõber kunagi hiljem mu heaks uuris ja sai teada, et see oli Keith Jarretti 1975. aasta Kölni kontsert.
Ja küllap siis korterinaaber ütleski mu sõbrale, et minul on ilus hääl.
Mõelge kui kaunis – mina kuulasin läbi ukse tema võluvat muusikat, tema mu võluvat häält.
Komplimendid püsivad mul kakskümmend aastat meeles. Päris masendav. Tegelikult kõik need aastad järjest pole meeles püsinud, aga kui hakkasin mõtlema, kuidas Keith Jarrettini jõudsin, siis meenus nii mõndagi. Minttu ja.
Päris hull, kui ta seda lugema satuks ja end ära tunneks. Aitäh igal juhul.
Niisis olen jäänud kuulama Jarretti esimest improvisatsiooni. See on võimas teekond kaasas käia. 26 minutit pikk, aga ma võiksin teile selle järjest ette laulda, nii tuttav rada.
Wikipediast leidsin, et Kölni kontserdi salvestus olla siiani maailmas enim müüdud jazz-klaveri album.
Selline lugu selle looga.
Kui ta selliseid komplimete ja märkamisi teeb/tegi, siis pole ime, et tal sadu austajaid on. ilmselt elu lõpuni.
LikeLike
Küllap jaa 😀
LikeLike