kriitikast

Komplimendid püsivad mul kaua meeles, aga kriitika veel kauem.

Katerina kirjutas vahepeal kohalikule bestsellerile arvustuse, mis autorile ei meeldinud ja siis too võttis ühendust ja…

Tean, mis tunnet oma raamatu kriitika lugemine tekitab, aga see va eneseväärikus, millest kümne küünega kinni hoian, ei luba arvustajaga ärplema hakata. Ei näe mitte üht varianti, kuidas sellest võitjana välja tulla.

Mäletan hästi, kuidas ekspressis ilmus arvustus, mis ütles, et mu raamat on pask, sest Tokyot pole kirjeldatud futuristliku utoopiana, nagu arvustuse autor seda ette kujutas.

Ma tõmbasin teki alla kerra ära, aga oleks ma hingelt influentser, oleks arvustajate peale lennanud: käi korra Tokyos ära ja siis räägime edasi. Loe raamatut veel korra ja paremini, siis saad aru, et see on ajatu klassika ja ma olen geenius, kes võetakse Kirjanike Liitu liikmemaksuvabalt. Esimene minu-sarja raamatu autor, kes Nobeli preemia saab.

Nüüdseks olen pisut karastunud. Oma peas olen kriitika jaganud nelja liiki: negatiivne ja pihta, negatiivne ja mööda, positiivne ja pihta, positiivne ja mööda.

Nõmeda tunde tekitavad need, mis on negatiivsed ja mööda. Näiteks linna kirjeldus ei vasta lugeja kujutlustele linnast – kus ta, muuseas, kunagi käinud pole. Või keegi ütleb: miks pole raamatus kirjeldatud seda või teist asja? Ja ma tahaks vastata, et kui te loeks korra uuesti leheküljed 85-87, siis näeksite, et sellest on juttu.

Positiivne ja mööda on näiteks siis, kui keegi ütleb, et talle väga meeldis mu raamat, sest talle meeldib Jaapan. Rõõmustan, et Jaapan meeldib, aga oleksin rumal, kui võtaksin selle komplimendiks oma raamatule.

Kõige lemmikum tagasiside on muidugi positiivne ja pihta. See on näiteks siis, kui lugeja toob raamatus olulisena välja mingi asja, mis mulle endale ka palju tähendab.

Negatiivne ja pihta – see on hea, seda tasub kuulata, ehk annab õppidagi.

Aga päris üldiselt rääkides – loobin jälle ühe klišeega – siis vahet pole, mis raamatuga pärast avaldamist juhtub.

Autori jaoks peab raamatu kirjutamise kõige parem osa olema raamatu kirjutamine. Kui see osa ka hea pole, siis miks end piinata.

Avaldamise järel juhtub ainult kaht sorti asja: vahel keegi ütleb ilusasti ja teeb tuju korraks heaks. Või ütleb keegi koledasti ja teeb pisut pikemaks ajaks tuju halvaks. Muud ei midagi.

Üldiselt arvestan, et lugeja loeb täiesti teistsugust raamatut kui ma kirjutasin. Hoolimata sellest, et minu valitud sõnad on reas. Tema mõte läheb vahepeal uitama ja seosed, mis ta peas tekivad, on küllap teised kui minul jne. Et inimesed teineteise jutust pisutki aru saavad, on mu meelest totaalne ime.

TOP 10 lugu ka. Seni olen suht kindel olnud oma valikus, aga nüüd läheb juba keeruliseks. Täna veel, aga homme küll ei tea, mis loo panen.

Suht kindlalt kuulub nimekirja veel Spoon – “Don’t You Evah”. See lugu on mind aastaid rõõmustanud, koos eriti nunnu videoga, kus Keepon tantsib mööda Tokyot.

Lõpetuseks: Miki leitsakus.