Kaheksas on vist Kate Bushi “Army Dreamers“. Meeletult ilus meloodia. Räägib sellest, kuidas poeg tuleb sõjast tagasi – surnult.
Kuulsin, et Kate Bush on jälle popp, sest ta laul oli telesarjas. Ma kuulasin neid lugusid reaalselt vinüüli pealt, viieaastaselt ehk. Kate Bush oligi mu kõige lemmikum sel ajal. Panime Babooshka mängima ja hüppasime naabritüdrukuga diivanil.
Hiljuti leidsin õudselt ilusa versiooni “Wuthering Heightsist”.
Täna käisime rongiga rannas. Lastele meeletu seiklus.
Tagasiteel astus L. koerakakasse – rongis selgus. Ma siis mitu peatust küürisin niiske salfakaga sitta sandaalilt ära.
Marie laulab kõikjal – aga eriti rongis – kõva häälega rongilaulu. Ainult, et tema sõnad on: rong see sõitis tsuh tsuh tsuhh, piilupart oli kakajunn.
See juhtub, kui sul on neljaaastane vend.
Ma ikka püüan oma lastele kombeid õpetada. Näiteks, kui nad midagi koledasti minult nõuavad, siis korrigeerin teise äärmusesse: “Armas emme, palun anna…” Siis nad tublisti kordavad “armas emme, palun…” ja see on nii ilus.
Mariel on päris vali hääl ja valdav osa lauseid algavad tal “emme, ma tahan…” Luuka hääl on mahedam, aga sõnad samad.
Vahel ütlevad korraga “emme ma tahan emme ma tahan emme ma tahan..” ja mul jookseb juhe kokku. Hambad ristis vastan: aga mina tahan, et te ei tahaks koguaeg midagi.
Lastega on see värk, et nad täpselt ütlevad, mida nad vetsus teha kavatsevad. Rongis ütles Marie oma kõva selge häälega: emme, ma tahan kakale.
Läksime rongivetsu, tulime tagasi. Aga Marie on turist.
Emme, ma tahan kakale, ütleb jälle. Väga kõva häälega.
Ma ütlen, et just käisime.
Ta ütleb veel valjemalt: emme, ma tahan kakale.
Ma ütlen: kannata.
Ta võtab hoogu ja siis ütleb eriti pai häälega: emme, palun kakale.
Noor neiu me vastas muigab. Ma niutsatan ja viin lapse taas vetsuga tutvuma.
Ei tea, kas kõige hullem on see, et ta kellegi peale vihastades kiljatab: kakajunn! Või see, et ta vahel lihtsalt ümiseb omaette: kakajunn-pissijunn. Õud-ne.
Meil kakskeelses kodus on selles mõttes mugav, et kui lapsed kutsuvad jaapani keeles, siis tähendab, et vaja Shod ja kui eesti keeles, siis mind. Eriti oluline on me jaoks, kas vetsust kostab “kaka valmis!” või “unchi dekita!”
Vahel paneb ikka imestama, kuidas meil on õnnestunud oma suhet hoida, kui viimased neli ja pool aastat tegeleme märkimisväärse osa päevast sõna otseses mõttes sitaga.
Paarisuhe väikelaste kõrvalt – igivana mõistatus.
Pakun, et oluline on leida kiiresti üles switch nupp.
Sibist esteediks ja tagasi.
Madonnast hooraks ja tagasi.
See viimane on üks keerulisemaid. Kui liiga hästi välja tuleb, mõtlen, mis mul viga on.
Hehee. Siia jõudsime täna. Hakkab looma, hakkab looma…
maarjablogi.com 
Paarisuhe laste kõrvalt ongi minu meelest täiesti müstika. Ma ammu juba räägin, et ainult tugevad paarid elavad väikelapseea üle ja jäävad kokku. Kas nad just samadeks jäävad, kui enne lapsi, seda ei tea. Mõnel juhul võib juhtuda ka see, et üks partneritest pole mitte partner vaid lisalaps, kes küll ise potil käib, aga muus osas on täisväärtuslik titt. Ja eks sedagi juhtub liiga sageli, et lapsevanemaroll võetakse üle ja partner unustatakse, siis pole pärast laste pesast lahkumist oma inimesega enam millestki rääkida.
LikeLike
Jaa ja päris keeruline on selliseid situatsioone vältida. Teoorias muidugi teavad kõik, aga praktikas võib elu väänduda nagu juhtub.
LikeLike
Värske militaristina naeran, et su lapsed on õigel teel. Kaitseväes ei kehti sõna ” palun”. Tulevased ohvitserid 🙂 🙂
Ja vana lapsevanemana targutan, et rumalatele sõnadele ei tohi tähelepanu päärata. Lapsed väidetavalt naudivad eelkõige seda reaktsiooni, mida need tekitavad. Kui tulemuseks on ükskõiksus, siis ei viitsi ka provotseerida. Aga jõudu 🙂 kõik läheb mööda 🙂
LikeLike
Hehe “ei kehti” on hea väljend.
Ma üldiselt katsun ka tähelepanu mitte pöörata, aga küllap noorem saigi suure hoo sisse sellest, et vanema lapsega koos sai sõnade ümber kõvasti nalja.
LikeLike
See pissi-kaka-pepu-puuks (nalja)etapp käib kõigil lastel üle, mõnel aastake varem, teisel hiljem. Mõnel raskemalt, mõnel kergemalt. Ma olen kuskilt kunagi lugenud, et see pidi olema normaalne ja isegi vajalik arenguetapp. Midagi nad jälle selle läbi endale teadvustavad.
LikeLike
Jaa, ma olen ka kursis selle teooriaga. Luukal oli see periood aga kõvasti hiljem mu meelest, 3+ vanuses. Marie alles sai 2 😀
LikeLike
Ilmselgelt kõrge intelligents, mis muud:)
LikeLike
Ega muud seletust ei ole, jah 😀
LikeLike
Jajah, olid koroona ja veebikoosolekud…
Kolmene nõuab kakale või teatab õnnestunud sooritusest. Vanem püüab koosolekul kõvemini rääkida, et see jutt arvutisse ei kostaks.
Ja … raudpolt, häda ei saabu kunagi enne ega pärast koosolekut, vaid alati selle ajal!
Armas laps arvab, et suur lihtsalt ei kuule ning hüüab veel mitu korda ja aina kõvemini.
Vanem üritab veel mõnda aega eetrit muud juttu täis karjuda…
Kaka võidab alati.
LikeLiked by 1 person
Hahaa 😀
LikeLike