Ma lubasin endale üks hetk, et ma sõna “koristamine” selles blogis enam suhu ei võta. Annan-võtan sõnu ja õigust jääb veel ülegi.
Koristasin suure vaevaga ära ja 15 minutit hiljem, kui tüübid kõik vannis olid, astusin uuesti kööki. Vaatepilt selline:
Mõtlesin: ah, miks üldse…
Mul on seesugune aju, mis ei suuda hästi toime tulla probleemidega, millel pole lõplikku lahendust.
Saan suht normilt hakkama süsteemi tasandil mõtlemisega. Kodu puhul – kuidas sisustada mõistlikult, kuidas köögimööbel, seinakapid ja muu hoiustamine planeerida, pesuringlus, nõuderinglus jms korraldada.
Kui vaja, mõtlen kastist välja (hõhõ) ja teen asju nii, et toimiks, mitte nii, nagu alati tehakse.
Lahendused – ma leian. Selline slogan mul.
Aga mu aju justkui ei sõelu välja, et on terve hulk asju, mis ei lahendu lõplikult ära. Õhtusöögid. Pesemine ja pühkimine.
Igapäevaseid kuidagi talun, aga siis on veel sellised, mida päris iga päev tegema ei pea.
Kui vannitoas käin, mõtlen, et põrand tahab pesemist, aga kui väljun, siis unustan selle hetkega. Kui autosse istun, vaatan, oi kui räpane, aga väljudes unustan kuni järgmise sõiduni.
Ja kui siis võtan ette põhjaliku vannitoakoristuse, siis mu aju ütleb mulle selge sõnaga: palju õnne, see asi on nüüd lahendatud. Ära muretse, sa ei pea seda enam mitte kunagi tegema.
Okei, kui päris aus olla, siis tihtipeale tuleb õhtusöögiaeg mulle ka üllatusena. Ma ju tegin süüa ükskord. Ma arvasin, et sellega on ühel pool, aga nüüd tuleb välja, et täna peab ka tegema.
Seepärast ma pidevalt täiendangi süsteeme – et kuidas argielu korraldada võimalikult nii, et minusugune selles hästi funktsioneeriks.
Kuna ma tunnen enda argivigu päris hästi, siis ei ole me kodus mitte üht nunnut antiikkummutit, mille sahtlid kinni kiiluvad. Kui oleks, siis ma ei avaks neid sahtleid mitte kunagi. Pole ka armsaid nipsasjakesi ega mööblit, mille funktsioon pole läbimõeldud.
Tean, et kui paigutan asja kapi tagumisse nurka, siis sama hästi võin selle ära visata või anda, sest see ei tule mulle enam kunagi meelde. Seepärast panen kõik asjad – mis ma ära ei anna – kapis läbipaistvatesse karpidesse ja paigutan nii, et kui ukse avan, on kogu kraam kohe näha.
Hiljuti vahtisin tõtt ühe kotiga, mis ei paistnud läbi ja püüdsin meenutada, mis selles küll sisalduda võis ja millal ja miks ma selle üldse sinna asetasin. Ei mõelnudki välja.
Vaatasin koti sisse, ütlesin ahaaa ja panin tagasi kappi. Ja ma nüüd jälle ei mäleta, mis seal sees oli.
Nii et süsteemid. Tänu sellistele nippidele-trikkidele tulen oma argieluga kordades paremini toime kui aastate eest.
See on kindlasti minimalismist inspireeritud (kuigi me kodu ei näe kaugeltki minimalistlik välja), aga enne kui see värk moodi läks, sain oma vitsad esiteks vanaema maja kümme aastat järjest koristades. Lisaks, ühe kohvriga välismaale kolides ja – veel hullem – paari kohvriga välismaalt tagasi kolides.
Ja siis 40ruuduses korteris ühe ja hiljem kahe lapsega elades. Selleks hetkeks oli mul juba hasart – kui vähe asju võib omada ja kui optimaalselt neid paigutada?
Aga tegelikult ma unistan koristaja palkamisest. Unistan, aga tunnen, et ei ole teda praegu veel väärt. Kui palganumber natuke suureneb ja töögraafik tiheneb, siis.
Oot, otsin kodust pilte veel. Mitte tänaseid, aga mingitest hetkedest, kui see pildistamiseks enamvähem okei välja nägi. Praegu on küll tunne, et me kodu vajab põhjalikku leotust ja survepesu.
Pidin telefonis pilte veebruarini välja kerima, et midagi leida, aga siin need on.
Mu lemmik sinine koridorikapp.
Kirjutasin instagramis ka, et kiik on parim asi, mis ühe koduga juhtuda saab.
Minu nurk, kus ka praegu istun (alati segamini), vaade lastetoa ukselt, köök hommikupäikeses ja – Miki.
Täna tuli langetada raskeid otsuseid – et mis on TOP 10 lugu nr 9.
Massive Attack – “Paradise Circus” vist. Hakkasin praegu vahelduse mõttes igasugu covereid kuulama. Päris lahedaid on.
maarjablogi.com 
Aaah, sama! Koristamine on mu jaoks ka maailma mõttetuim ajaraisk, samal põhjusel, et sel pole ju kõige vähimatki püsitulemust. Mida kõike palju mõistlikumat saaks selle ajaga teha! (jõuab jälle ringiga prioriteetide juurde tagasi see teema)
LikeLike
Jaa: koristamine pole oluline!
LikeLike
Ma koristan küll aga enda valitud intervalliga. Nt teatud kohti korra nädalas. Ja kui mõnel teisel majalisel on kõrgemad standardid või suurem puhtusesoov siis palun väga, tehku sagedamini… Kui lapsuke palju väiksem oli ja peamiselt põrandatel mänguasjade ülitihedat külvi tegi siis peale koristamist tegin pilti, nii sain fikseeritud, et saab ka korras olla see pind 😀
LikeLike
Oi ma peaks ka pilti tegema hakkama!
LikeLike
See postitus ja meelelaad nii kõnetab mind! Oleme elanud aastaid kahetoalises kolme lapse ja suure koeraga. Ära kolides imestasin omaenda leidlikkuse üle asjade paigutamises 🙂
Ja see “ma ju tegin süüa ükskord” – suhestun!
Ilus kodu teil!
LikeLike
Ma arvasin et kõikidele teistele on selge, et süüa tuleb üha uuesti teha. Hea teada, et ma pole ainuke, kes kõikide nende aastate jooskul ikka iga päev üllatub 😀
LikeLike
Ma nii samastun nii koristamise kui söögitegemise teemaga. Mul on 5.aastane poeg, kes ise söögi kohta ükspäev ütles, et miks me JÄLLLLE sööma peale (ja me sõime “vaid” hommiku-, lõuna- ja õhtusööki..). Ja samamoodi on tal probleeme tualetis käimisega, sest see võtab niiiiii kaua aega. Ja ma saan temast ka aru, et korra sööd/käid ära ja varsti jälle vaja, maru tüütu.
Aga kiige kohta – kust see pärit on?
LikeLike
Jah, kuidas jääb aega üldse maailma vallutamiseks, kui pidevalt on vaja vetsus käia ja süüa.
Kiige Saksa Amazonist kunagi ostsin. Mingi XXL suurus, ülimõnus. Eestis ka müüvad mingid poed, saatmiskulu arvestades, siis kokkuvõttes ehk sama hinnaga.
LikeLike
Oi, kui hästi ma end ära tundsin selle üks kord (ja siis on ju tehtud?!? on ju?!) tehtavate tööde osas, mida tuleb ikka ja jälle teha. Ka minul on sellega nii keeruline. Ja see entroopiaga võitlemine on ju mõnes mõttes juba ette kaotatud (kuigi, aeg-ajalt lahingvõitudega). Eraldi komplimendid tulevad minult aga nende hõrkude ja hästi paigutatud toataimede kohta. No mis võiks olla veel kaunim, kui kass luuderohuga!
LikeLike
Aitäh-aitäh! Ma ka iga päev naudin oma lillede ilu.
Aga entroopia jah. Nagu Oliver Burkeman ütleb, in the long run we are all dead.
LikeLike
Üsna varsti nad ei hüüa enam bvstsust, et valmis. Köögipõrand pole peale nende söömist selline. Neid asju on palju, seega, täna ma ütleks, et seda tuleb võttagi hästi rahulikult lihtsalt kui perioodi. Praegu on nii, aga see laheneb iseenesest.
Kass on nagu surnud, aga muidu on teil väga armas, valgusküllane ja õhurikas kodu. Kiik on meie kodus ka igat viimast senti õigustanud.
LikeLike
Jaa, ma mõtlen ka, et lisaks on need aastad kaosega võitlust mind kõvasti distsiplineeritud ja kui suurem torm vaibub, võib juhtuda, et me kodu püsib paremini korras kui eal varem.
LikeLike
Kust saab nii imeägedat sinist esikukappi?
LikeLike
Ise tuleb välja mõelda ja värv valida ja siis mööblimeistrilt tellida 😀
LikeLike
See on nii imeliselt geniaalne võrreldes klassikalise liuguksepornoga.
Oskad sa mööblimeistrit ka soovitada või see on sama kiivalt hoitud saladus kui üks hea ehitusmees?
LikeLike
Jagan lahkelt 😀 http://noobel.ee/kontakt/
LikeLike
Ma ei suuda ära ahhetada, kui armas köök sul on!
LikeLike
Uiii mulle endale ka nii meeldib, võiks sellest veel pikalt ja laialt rääkida. Võib-olla mõni päev jõuan selleni.
LikeLike
Koeraga on siis sama lugu. Ma koristan reeglina laupäeva hommikul ja see tähendab asjade üles tõstmist ja tolmuimeja-mopi käivitamist (parim asi ever, mis ma olen soetanud). Saad kõik korda, asjad kohale ja siis tuleb elukas jooma. Vahib samal ajal ringi ning habemes tilkuv vesi lendab vasakule ja paremale. Lisaks on tal enamus hambaid eemaldatud ja ta luristab-plöristab. Seejärel paterdab kausi juures natukene aega ja marsib oma pessa. Kui sinna lisada veel tolmuse või porise ajaga õueskäik, siis on peale joomist muda põrandal 😀 Ma alati itsitan kui mõni mööduja tänaval ütleb, et küll see koer on hea mopp. Jaa, kõik sodi tänavalt veab “seelikus” tuppa. Hea indeed.
LikeLike