1. salvestus

Eile tulime koju tagasi, homme lendame – nii et sagimise ja üleväsimusega jäi üks kirjutamispäev vahele.

Üldse, lubasin iga päev kirjutada kuni Jaapani reisini, nii et selles mõttes peaks täna olema viimane.

Nagu ähvardasin, just salvestasin jutu. Teemaks peamiselt, miks podcasti tegemine on nõme idee.

Ei jõua ette ja taha vabandada nii palju kui tahaks.

Kes mu jutu asemel pigem muusikat kuulaks, siis “Set it on Fire”, Blood Cultures.

evangelist

Mul on üks tuttav, kes helistab korra mõne kuu tagant ja siis räägib pikalt. Eile helistas ja ütles, et ta on muutunud mees. Ma küsisin, et kuidas. Ta ütles, et kui räägib, siis kõlab nagu mingi evangelist. Ma ütlesin, aga ma väga tahan teada.

Ta ütles, et temas toimus tunnete revolutsioon. Ta on ratsionaalne inimene, mõistuslikkus on üle kõige, intellekt number üks – ja ta on aastakümneid süstemaatiliselt ja teadlikult oma tundeid tapnud.

Viimaks jõudis abieluga niisugusesse seisu, et ratsionaalne mõistus käskis asjale punkti panna. Nad võtsid naisega kaks nädalat aega, et lõplikult otsustada.

Ja siis tema tunded korraldasidki revolutsiooni. Ta sai aru, et tal on väga vaja naist kallistada ja kõik.

Ta otsustas andestada oma naisele kogu ülekohtu, mis too talle teinud on – nii päris kui kujuteldava. Lihtsalt niisama, andestada ainult enda sees ja täielikult, ilma agadeta, naisest sõltumata.

Naisega otsustasid nad koos edasi minna. Ainus tingimus, mis ta seadis, oli et ta võib naise alati kaissu võtta.

Ma olen ka juba tükk aega mõelnud, et mis värk selle intellekti ja tunnete teemaga lähedaste vahel on. Kõigepealt teadvustasin seda lastega. Vahel ma näen, et mu laps on puntras ja temast lausa kiirgab, et ta vajab just nimelt kallistamist, mitte midagi muud.

Aga siis ükskord oli meil Shoga mingi konflikt – ei mäleta, mis teemal, aga igal juhul tundus, et see asi on vaja kellegi võidu või ühe õige vastuseni vaielda.

Aga konflikt sai lõpu hoopis kallistusega. Täielik intellekti nörritus!

Intellekt ütles, et meil on probleem ja me peame liikuma lineaarselt (rumalal juhul enne mõnda aega ringiratast) lahenduse suunas, mis saab olla A või B või halval juhul kompromiss. See on ainult loogiline.

Aga siis sõitis tundetasand järsu küljelt sisse – nagu auto eile poe parklas teisele autole – ja vastus ei olnud ei A ega B, vaid kallistamine.

See oli mu jaoks sihuke üllatus, kui seda teadvustasin ja mõtlen juba mitu kuud, et mis värk sellega on. Kas konflikt ei seisnenud selles, milles ma arvasin, et see seisneb? Või siis on intellekt ja tundeelu põnevamalt seotud kui ootasin. Mulle tundub, et vastus on natuke üht, natuke teist.

proov 123

Mul tuli täna üksinda rannas istudes mõte, et võiks ikka proovida juttu lindistada ja siis äkki saab seda kuidagi lihtsalt siin jagada.

Et kõhklus asjale kriipsu peale ei tõmbaks, panin kohe telefoni salvestama ja rääkisin teiega 12 minutit juttu. Muuseas, et miks mul selline mõte tekkis ja mis asja eesmärk oleks jne.

Otsustasin, et ei põe, ei tsenseeri, lihtsalt panen üles ja hakkan seda regulaarselt tegema.

Siis proovisin kuulata. Oli ainult merelaineid kuulda ja taustal nagu hästi vaikselt keegi räägiks. Nii et kustutasin ära.

Aga proovin ikka välja mõelda, kuidas see tehniliselt käiks ja kas see oleks ka lihtne niiviisi kuulata. Katsetan täna kõige lühema failiga, mis kunagi lindistasin ja mis Voice Memos äppi on alles jäänud.

Salvestasin oma häält vist seepärast, et kuidagi valmistuda “Minu Tokyo”audioraamatu lugemiseks. Aga lugeda võtsin oma isa mingi loo, lihtsalt kuskilt keskelt. Hoiatan – kõva naer.

Nüüd ikka kripeldab see untsu läinud jutt, mida teile mererannal spontaanselt rääkisin. Tahan hoopis täiesti ebaspontaanselt teile sama juttu rääkida. Näis.

Mõtlen lihtsalt, et milline oleks tehniliselt kõige lihtsam ehk jätkusuutlikum vorm nii mulle kui kuulajale. Kas niiviisi blogisse kopeeritud 5-15 minuti failid oleks ok või mitte keegi ei hakkaks neid kuulama?

Sellised mõtted täna. Kui on nõu, palun andke.