just do it

Mulle ikka tõeliselt meeldib elada praeguses ajas. Tehnoloogiliste võimaluste mõttes.

Jama muidugi, kui sotsmeedia(ja)porno käeulatuses ja end talitseda ei oska. Samal ajal on kõik need võimalused midagi tõeliselt olulist õppida.

Mõtlesin täna, et Nike on nii diip.

Teised kirjutavad raamatuid nagu “The War of Art”, aga Nike – just do it.

Ma hakkan nüüd nende kolme sõna järgi elama, otsustasin.

Samas, mõne asjaga on küll pigem just don’t do it.

Vanasti oli selline mäng, mille nimi oli “Ära tulista kutsikat” ja mängija ülesanne oli mitte midagi teha. Kohe, kui puutus nuppu, siis püss tulistas ja kutsikas sai pihta.

On siis raske mitte-teha. Mitte-skrollida näiteks.

Pidin FBs 99,9% sõpradele ükshaaval unfollow panema, et ma hajameelselt sinna elu raiskama ei jääks. Kusjuures toimis.

Mõned mõttetud netiharjumused olen viimasel ajal suutnud pisut parematega asendada.

Kuigi eks instagram sööb nüüd mu aega. Mulle meeldis, et seal varem nägi 100%, mida jälgisid – ja ei midagi muud. Nüüd on uus kurvastav süsteem.

Rääkisime sõpradega, kes kuidas instagramis jälgijaid vastu võtab. Ma ütlesin, et ma olen väga vabameelne instagrammeerija, võtan isegi skämmereid.

Just tuli selline uus sõber mulle, kes ütles, et ta on USA poolt Egiptusesse saadetud kirurg. Lahke näoga doktor, ainult õigekirjaga pole hea seis.

Pildil on ta oma isaga, teisel oma emaga, kolmandal oma pojaga. Naisest pilti pole. Usun, et ta on lesk, kes on valmis uuesti armastama.

Hiljem küsis, kuidas mul päev läinud on. Ma vastasin, et kenasti. Kuidas tema oma päeva veetis, küsisin. Ikka töö, vastas.

Ühesõnaga, mulle meeldib praeguses ajas elada.

Otsustasin, et netis on mitu asja, mille eest tasub tasuda. Näiteks Brilliant äpp (mille endale lõpuks ikka lubasin) või Sam Harrise Making Sense podcast.

Harrisega on nii, et ta kutsub oma toetajaid podcasti live-vestlustele kuulajaks.

Nüüd jõuan lõpuks selle mõtteni, mida esimese kahe lause järel öelda tahtsin.

Et mõelge, on olemas võimalus, et mina pikutan siin Tallinnas ja siis mingi Sam Harris ja Yuval Noah Harari – kus iganes nemad parasjagu on – vaatavad arvutis minuga tõtt ja räägivad juttu.

Ma tean, et pole suurt vahet, kas see toimub päriselt praegu või on vaid salvestus ekraan on ekraan -, aga tunne on ikka teine. (Ainult see on erinev, et saab ehk küsimusi ka küsida ja võib-olla toimetatakse hiljem jutust juppe välja.)

Mõelge, kui tehnoloogia oleks lubanud Nietzsche või Voltaire’i või Jeesuse või Dostojevski mõtteid reaalajas oma voodist kuulata.

Eile oli nii, et kirjutasin blogi, aga siis tuli Tim Ferrissilt link otseülekandele, küsimuste-vastuste podcastile.

Tim Ferriss on aastate jooksul mu aju märkimisväärselt ümber programmeerinud. See jõudis mulle häbiväärselt hiljti kohale. Aga tema ja ta külaliste mõtted – neist suur osa on märkamatult minu mõtteks saanud.

Ma pole end ammu kellegi fänniks pidanud. Fänniks olemine oleks justkui alt üles vaatamine, mõtlesin. Lapsena on põlve väristatud ja aukardetud küll ja veel. Miks jätkata.

Nüüd on jälle uus tunne – põlv ei värise üldse, aga tahan tänada inimesi, kelle tegevus mind puudutab. Olen seda ka mõnel korral teinud.

Aga sihuke fänn ma ikka pole, et mingit meenet endale tahaks, mõtlesin. Kuni Ferriss oma uudiskirjas jagas, et loosib x arvu oma raamatuid – autogrammiga – soovijate vahel ära, märkige end vaid üles.

Tegelt päris lahe, mõtlesin ja regasin.

Raamatut ei saanud, aga hiljem tuli üllatuskiri, et Tim teeb loosis osalejatele tänutäheks küsimuste-vastuste live’i.

Selline pikk seletus, miks ma eile ei bloginud kõigest, millest plaanis oli.