Just do it, nii et võtsin ratta ja sõitsin Mariega Tondilt Mähele ja siis üksinda tagasi Kalamajja, kus jõime sõpradega korralikult veini. Väga hea päev.
Päeval kuulasin kaht väga head podcasti – Tim Ferrissi vestlus Bill Burriga ja Tim Ferrissi vestlus Jack Kornfieldiga.
Ma imetlen, kui pidurdamatu ja kõigutamatu Bill Burr on. Ainult seepärast olen ta “Paper Tigerit” mitu korda vaadanud.
Mismõttes ta ei karda publikut, mõtlen. Kuidas see võimalik on.
Ferrissi intervjuu algab videoklipiga, kus publik teda vihkab, aga ta lihtsalt keeldub lavalt lahkumast enne, kui tema minutid täis tiksuvad.
Ma tahaks ka selline olla.
Aga ei, mul on ikka vaja kõigile meeldida ja kui keegi miskit natuke ütleb, siis kohe saba jalgevahele ja niutsudes punuma.
Burri intervjuu on väga meelelahutuslik ka, soovitan.
Kornfieldiga räägib Tim maailma kõige tähtsamatest asjadest. Istusin täna kohvikuterrassil. Marie magas vankris ja mina kohe päriselt kuulasin.
Sellega seoses, eile tuli pähe fänniks ja abikaasaks ja emaks olemisega seoses, et ego ongi vist see üks asi, mis armastusele ette jääb.
Mida väiksem ego, seda suuremaks saab kasvada armastus ja lõpuks – tõepoolest – pole piire.
Lõpuks võin olla piiritult lahke ja sõbralik ka võõrastega. Miks mitte.
Mul tuleb see, muidex, järjest paremini välja. Teretan järjest suuremat hulka inimesi, tänan autojuhte, kes mu üle tee lasevad.
Teretamisega on tegelikult see konks, et mul on meeletult halb näomälu. Ei suuda oma naabreid ka hästi meelde jätta.
Aga strateegia on selline, et igal juhul teretan. Kui pilgud kohtuvad, siis kindlasti. Kui keegi mu maja eest mööda käib, isegi siis igaks juhuks teretan.
Parem on, kui keegi kratsib kukalt, et kes see on, ja põeb, et ta ise esimesena tere ei öelnud, kui et ta arvab, et ma olen nõme naaber.
Niikuinii on õudne olla SEE naaber.
Elus tuleb ikka kõik rollid läbi mängida. Ma olen see naaber, kelle lapsed karjuvad pidevalt ja kes siis nende peale röögib.
Nüüd juba kõvasti vähem kui varem, sest mul on rohkem und, oma elu ja tegemisi.
See ongi see. Saad aru, et kõik need rollid tuleb läbi käia. Tülika naabri roll, tänitava naise roll, röökiva ema roll…
Inimeseks olemisele alistumine. Sellele mõtlen iga päev järjest rohkem.
maarjablogi.com 
Sa võid nüüd luua oma liikumise või sekti vms, ja ma loodan, et Sul saab olema palju järgijad:)
Muidu aga – soovitan pilgu peale visata Mathieu Ricardi raamatule Õnn, mis just sellest asjast räägibki
https://pilgrim.ee/onn.html
LikeLike
Haha jaa, gurukarjäär terendab.
Raamatu kirjeldust lugedes meenus Naval Ravikanti küsimus, mille blogisse ka hiljuti panin ja mis mind kummitab: kui sa enda meelest oled nii tark, siis miks sa pole veel välja nuputanud, kuidas õnnelik olla.
Hoiak on tihti selline, nagu kõik muu oleks enda teha, aga õnnelik olemine on juhuslik nagu lotovõit.
LikeLiked by 1 person
Ma ise oleks ehk tutvustanud raamatut teistmoodi, aga on nagu on 🙂 Õnneküsimustes võiks teda siiski autoriteediks pidada, sest tegemist on inimesega, keda on nimetatud ka “kõige õnnelikumaks inimeseks” https://en.wikipedia.org/wiki/Matthieu_Ricard . Arvatavasti longib neid Himaalajas teisigi ringi, need ülejäänud pole lihtsat neuroteadlaste mõõdikute ulatuses.
Lisaks on tema avalikud esinemisedki kättesaadavad, üks nt siin: https://youtu.be/_p_GKCr8rq8
LikeLike
Ahjaa ma olen kuulnud temast küll. Ehk isegi kunagi kuulanud teda.
LikeLike
“Kui sa enda meelest oled nii tark, siis miks sa pole veel välja nuputanud, kuidas õnnelik olla” tundub mulle umbes sama loogilise küsimusena nagu näiteks “kui sa enda meelest nii hästi laulda oskad, miks sa pole veel välja nuputanud, kuidas hobust joonistada”.
LikeLike
Võib-olla tõesti. See sõnum mõjub kontekstist väljas nii küll. Aga kontekstis oli see suunatud neile, kes hulgas asjades meeletult edukad on ja end nupukaks inimeseks peavad, aga õnnelikkuse kohapealt ütlevad, et see on lollidele, mõtlev inimene ei saagi õnnelik olla.
LikeLike
Nojah, eks see süsteem, milles argumenteeritakse, seab raamid. Et kabet ja malet mängitakse samal laual, aga neid ei saa mängida samaaegselt. St süsteemis, millest räägib Ricard ja mis on tee vabanemisele, on vabanemise eelduseks teiste olendite hüvanguks tegutsemine. Lääne filosoofia mind ei kõneta, ülikooliaegadest mäletan vaid mõtet so what? Pigem tekitasid need kõik depressiooni. Ja ahnitsev maailm, mis selle põhjal üles ehitatud on… igatahes, Ricard (ja tiibeti budism) on meeliülendavam. Nii et oleneb ikka, kus ja mida inimene mõtleb, sest erinevates süsteemides mõeldakse erinevat moodi. Ja ka vabanemise eelduseks on veatu loogika, mida õpitakse kaua ja korralikult – nii et mõtlemine võib ka õnnelikuks teha.
LikeLike
Budistlik filosoofia läheb mulle ka peale – elamise mõttes. Aga lääne moraali- ja poliitfilosoofia on äärmiselt huvitav mu meelest. Koolis küll polnud, aga nüüd.
LikeLike