asjaajamine

Hommikul olime rannas, kui saatkonnast helistati, et mu mees viis neile viisa taotlusega koos mu aegunud passi.

Siis käisin hambaarstil niite välja võtmas ja seejärel saatkonda.

Mingis mõttes oleks maailma kõige loogilisem, et kui minul on vaja Jaapanisse reisimiseks viisat, siis mina esitan taotluse. Aga hoopis Sho tegi kõik vajaliku ja Jaapani kontekstis on see kuidagi normaalne.

Et perekond on üks üksus ja selle esindaja tegeleb kõikide küsimustega. Indiviid on siin läänes teistsuguste piiridega.

Indiviid pole nii indiviid, et perepea tema eest asju ei võiks ajada. Indiviidil endal niikuinii pole viitsimist.

Ankeet oli ingliskeelne ja enne, kui Sho selle ära viis, vaatasin üle küll, aga ei märganud vigu – ei kontrollinud ankeedil dokumendinumbrit ega kehtimise lõpukuupäeva, mis oli aastal 2021. Kuidas S. selle numbri sinna tuimalt kirja pani, ei tea.

Ainus asi, mis mulle silma jäi, oli külastuse põhjus: visiting graves.

Ma hakkasin naerma, et mis gootiturism meil plaanis on.

Kuigi teadsin, et oleks kontekst õige, poleks küsimustki. Oleks ankeet jaapani keeles ja seal oleks kirjas haudade külastamine, siis oleks kõik järsku äärmiselt loomulik. 御墓参り? – jaa, muidugi.

Sho seletas, et haual käimine on teada kui kõige mõjuvam põhjus riiki lubamiseks. Näiteks Vene-Jaapani territoriaalsete vaidluste alale saavad ka jaapanlased selle põhjusega reisida.

Mu ettepanekul panime reisimise põhjuseks haudade asemel elavate sugulaste külastamise.

Sho ja lapsed saavad Jaapanisse muidugi viisata. Ainult covid-test ette näidata.

Lastele tegime aegsasti Jaapani passi. Jaapanis on ka lubatud vaid üks kodakondsus korraga, aga – nagu Eestiski – alaealistel võib kaks olla.

Viisat on vaja ainult minul. Ja mida on viisaks vaja? Kõigest koseki väljavõtet.

Mis on koseki? Oeh.

See on selline perekonnaregister, kus on kirjas sünnid-surmad-abielud-lahutused, mis peres juhtuvad.

Koseki eripära on, et see on seotud konkreetse paigaga. Ja see paik on tavaliselt, kus esivanemad üles kasvasid. Sho puhul Mie prefektuuris.

Dokumenti netist muidugi ei saa. Tuleb esivanemate sünnipaigast tellida.

Sho vanemad taotlesid mu viisa tarbeks koseki väljavõtet ja siis see saadeti neile tigupostiga Yokohamasse, kust nad saatsid selle tigupostiga Tallinna, et saaksime selle saatkonnale esitada.

Dokument tõendab, et ma tõepoolest olen selle perekonna liige. Mu neiupõlvenimi on ka seal kirjas.

No ja siis täna läksin ja viisin neile kehtiva passi ja lõikasin seal kohapeal kehtetul passil nurga ära, et enam seda jama ei juhtuks.

3 thoughts on “asjaajamine

  1. Täpsustan – kodakondsusseaduse kohaselt on topeltkodakondsus Eestis keelatud, aga põhiseaduse kohaselt ei saa sünnijärgsetelt Eesti kodanikelt kodakondsust ära võtta. Põhiseadus on tugevam kui kodakondsusseadus ja seega võivad kõik Eesti kodanikud omale muid kodakondsusi juurde võtta ilma, et nad Eesti kodakondsusest loobuma peaks.

    Kuna mul on nii Eesti kui Kanada kodakondsus, arutasin seda saatkonnaga ja öeldi, et teise kodakonduse juurde võtmist ei ole vaja põdeda ega varjata, see ei ole mitte kuidagi seadusevastane. Et kodakondsusseadus midagi muud ütleb, kehtib ainult neile, kes ei ole sünnijärgsed Eesti kodanikud. Ehk kui Vene kodanik soovib Eesti kodakondsust, saab ta selle võtta ainult juhul kui Vene kodakondsusest loobub.

    Võib-olla on kellelegi abiks.

    Liked by 1 person

    1. Nii on, ja täpsustuseks, et Eesti kodaniku lapsed (ka välismaal sündinud) on sünnipäraselt Eesti kodanikud ehk siis neilgi õigus Eesti kodakondsusele sõltumata muude kodakondsuste arvust. Mu kanada sugulane, kelle vanaema oli tsaariajal Liivimaa kubermangus sündinud sai selle alusel endale Eesti kodakondsuse, küll peale mõningast kirjavahetust ametnikega.

      Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s