antitäius

Ma vanasti arvasin, et kui ma natuke raha maksan, saan perfektse teenuse või toote. Ja kui siis teenus või toode pole perfektne, on mul õigus kobiseda. Mitte teenusepakkujale näkku, aga ikka omaette või sõpradele.

Kõige hullem, kui palju raha maksin. Perfektne pole isegi piisav sõna mu ootuste kirjeldamiseks.

Vahepeal elu tegi omad korrektuurid ja mul tekkis uus latt: olen valmis maksma palju raha, et saada üpriski hea toode või mitte-halb teenus.

Väga hea restoran on see, kus toit on enamasti maitsev. Väga hea kuller on see, kes tavaliselt tuleb õigel ajal, õige kauba ja hea tujuga. Väga hea mööblimeister on see, kes peaaegu kenasti toimiva köögi teeb.

Väga hea majaehitaja on see, kes alltöövõtja jama ära klaarib. Mitte see, kelle alltöövõtja jamasid ei korralda. Sellist pole olemas. Mäletan, kuidas jalutasin oma praegusest kodust mööda, kui seda veel ehitati ja nägin, kuidas maani täis maaler tuigerdas ühest soojakust teise.

Hästi pühitud põrand on, kui seal on 80% vähem sodi kui varem. Ok, ütleme 70%.

Hea ema on see, kes pärast vabandab.

See, kes oma lapsi armastab.

Hea inimene on, kes… hmm.

Ma vahel ikka mõtlen, kui hirmus, et inimesi defineeritakse mingi ühe asja kaudu, mida nad korraks tegid, kuigi nad on nii palju rohkem kui see üks asi.

Heidetakse oma elust välja, sest ta korra oli nõme. Minnakse lahku, sest ta korra pettis. Vaadatakse viltu, sest korra varastas. Öeldakse “mõrvar”, kuigi ainult korra tappis. Ainult ühe inimese.

Kui suur kaal peab sellel ühel teol olema, et inimest ainult selle kaudu defineerima hakata, vahel mõtlen. No mõrva koha pealt suht selge. (Kuigi mõrvar ise tahaks ehk vastu vaielda.)

Palju tiitleid on muidugi avalikkuse pandud. Inimene kirjutab ühe romaani ja avalikkus tunneb teda kirjanikuna, aga tegelikult suurema osa elust ta on tegelenud täiesti teistsuguste põnevate asjadega ja kui küsitakse, siis tutvustab end näiteks tislerina.

Või tapab ühe inimese ja kuigi see tegu võtab vaid hetke ta pikast ja põnevast elust, siis avalikkus tunneb teda kui mõrvarit. Kuigi ta tegelikult on üpriski hea romaanikirjanik.

Teatan uhkusega, et hakkasime tänasest kodus jälle prügi sorteerima. Bio ja pakend ja klaas ja paber.

Lõpetasin umbes siis, kui selle postituse kirjutasin, sest tolleaegse elukorralduse juures oli sorteerimine veel üks asi, millega ma hakkama ei saanud. Ma loodan, et te mind nüüd sedakaudu defineerima ei hakka.

Aga aasta hiljem võin öelda, et tulen oma eluga juba kõvasti paremini toime.

Elijah Blond – “Bounce“

Pildid: Marie jookseb nagu Tom Cruise ja me kodus on toolid keefirised.