antitäius

Ma vanasti arvasin, et kui ma natuke raha maksan, saan perfektse teenuse või toote. Ja kui siis teenus või toode pole perfektne, on mul õigus kobiseda. Mitte teenusepakkujale näkku, aga ikka omaette või sõpradele.

Kõige hullem, kui palju raha maksin. Perfektne pole isegi piisav sõna mu ootuste kirjeldamiseks.

Vahepeal elu tegi omad korrektuurid ja mul tekkis uus latt: olen valmis maksma palju raha, et saada üpriski hea toode või mitte-halb teenus.

Väga hea restoran on see, kus toit on enamasti maitsev. Väga hea kuller on see, kes tavaliselt tuleb õigel ajal, õige kauba ja hea tujuga. Väga hea mööblimeister on see, kes peaaegu kenasti toimiva köögi teeb.

Väga hea majaehitaja on see, kes alltöövõtja jama ära klaarib. Mitte see, kelle alltöövõtja jamasid ei korralda. Sellist pole olemas. Mäletan, kuidas jalutasin oma praegusest kodust mööda, kui seda veel ehitati ja nägin, kuidas maani täis maaler tuigerdas ühest soojakust teise.

Hästi pühitud põrand on, kui seal on 80% vähem sodi kui varem. Ok, ütleme 70%.

Hea ema on see, kes pärast vabandab.

See, kes oma lapsi armastab.

Hea inimene on, kes… hmm.

Ma vahel ikka mõtlen, kui hirmus, et inimesi defineeritakse mingi ühe asja kaudu, mida nad korraks tegid, kuigi nad on nii palju rohkem kui see üks asi.

Heidetakse oma elust välja, sest ta korra oli nõme. Minnakse lahku, sest ta korra pettis. Vaadatakse viltu, sest korra varastas. Öeldakse “mõrvar”, kuigi ainult korra tappis. Ainult ühe inimese.

Kui suur kaal peab sellel ühel teol olema, et inimest ainult selle kaudu defineerima hakata, vahel mõtlen. No mõrva koha pealt suht selge. (Kuigi mõrvar ise tahaks ehk vastu vaielda.)

Palju tiitleid on muidugi avalikkuse pandud. Inimene kirjutab ühe romaani ja avalikkus tunneb teda kirjanikuna, aga tegelikult suurema osa elust ta on tegelenud täiesti teistsuguste põnevate asjadega ja kui küsitakse, siis tutvustab end näiteks tislerina.

Või tapab ühe inimese ja kuigi see tegu võtab vaid hetke ta pikast ja põnevast elust, siis avalikkus tunneb teda kui mõrvarit. Kuigi ta tegelikult on üpriski hea romaanikirjanik.

Teatan uhkusega, et hakkasime tänasest kodus jälle prügi sorteerima. Bio ja pakend ja klaas ja paber.

Lõpetasin umbes siis, kui selle postituse kirjutasin, sest tolleaegse elukorralduse juures oli sorteerimine veel üks asi, millega ma hakkama ei saanud. Ma loodan, et te mind nüüd sedakaudu defineerima ei hakka.

Aga aasta hiljem võin öelda, et tulen oma eluga juba kõvasti paremini toime.

Elijah Blond – “Bounce

Pildid: Marie jookseb nagu Tom Cruise ja me kodus on toolid keefirised.

4 thoughts on “antitäius

  1. Huvitav, et terve kooliaja õpime mingeid inimesi lühidefineerima. Et kes ta oli. Kunstnik, muusik, filosoof. Sealt tulebki vist see ebamäärane ootus, et peaks ennast ka paari lausega suutma kokku võtta, või inimesi kellega tutvume. Ma olen pidevalt sellega hädas.

    Like

    1. Tõsi-tõsi. Suht hiljuti lugesin raamatust mingist tuntud kunstnikust – ühest neist, keda kõik teavad (aga kes mulle hetkel ei meenu 😀) ja tema hakkas maalima mingi 40-aastaselt. Mida ta seni tegi, sellele ei mõtle pea keegi… Nii et minust või sinust võib mõne aasta pärast saada kunstnik, kelle teoseid aastasadu imetletakse 😀

      Liked by 1 person

  2. Ma olen selle üle ka palju mõelnud. Näiteks oled psühhiaater, aitad oma elus sadu inimesi, aga vanuigi kipud noori naisi käperdama. Ja järsku on see peamine, mis sind defineerib.
    Või J. K. Rowling, kel on ebapopulaarne seisukoht transteemadel.
    Võib-olla sellepärast oli vaja Anubis südant kaaluma, et saaks pärast surmagi õiglaselt hea- ja pahategude suhte teada.

    Like

Leave a Reply to Kati Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s