uus epiloog ja ennustaja teenus

Oeh ma sain täna ühele poole asjaga, mida ligi kolm aastat ei suutnud. Kirjutasin viimaks “Minu Tokyo” raamatule uue epiloogi. Loodetavasti, kui ma teksti ära toimetan ja kirjastusele saadan, avaldatakse raamatu uustrükk ja seda saab jälle poodidest osta. Kui ei – no siis kleebin epiloogi siia. Asjatult igal juhul ei kirjutanud.

Ma ei saanud epiloogi kirjutamisega hakkama sajal väikesel põhjusel, mille võib kokku võtta kolmeks suureks põhjuseks:

1. tahtsin ühte peatükki mahutada kõik olulise, mis viimase kümne aasta jooksul on toimunud
2. tahtsin, et uus epiloog oleks parem kui kõik ülejäänud peatükid kokku
3. kümne aasta olulisemate sündmuste meenutamine on äärmiselt traumaatiline.

Esimene ja teine punkt – võimatu. Neist tuli lahti lasta.

Kolmandast punktist tuli ka kuidagi üle saada. See võttis kõige rohkem.

Alustasin lugu ikka algusest: miks Eestisse kolisite? See on aga seotud selliste sündmustega, millest kirjutama hakates muutusin lihtsalt väga õnnetuks ja siis kadus kirjutamise isu üldse ära – ja nii jäigi.

Samas tundus, et kui ma ei kirjuta traagilistest asjadest, siis kirjutan pooliku loo. Ise ühele tuttavale andsin kunagi targalt kirjutamisnõu. Mitte kirjutaja, aga lugejana.

Ütlesin talle, et kui kirjutad, siis kirjuta terve lugu. Kui ei taha tervet rääkida, jäta üldse rääkimata. Poolik on mõttetu ja ajab lugeja närvi. Lugu võib minu poolest isegi valedega tervikuks traageldatud olla. Peaasi, et lugeja jaoks poolikuks ei jääks.

No ja siis ma katsusin oma nõu järgi käituda. Oleks võinud muidugi valedega traageldada ja vastata küsimusele, miks kolisime, et lihtsalt tundus hea mõte. Mitte et mul rasedus katkes ja ma ei suutnud edasi olla.

Nagu teate, see pole mu jaoks mingi tabuteema, tekitab ebamugavust ehk lugejas, aga minus mitte. Ja muud polnudki, kui et kirjutamise hetkel muutusin kurvaks ja siis ei osanud enam edasi kirjutada.

Ja üldse, kuidas leida õigeid sõnu jne. Vaikselt said teised asjad, mida kirja panna tahtsin, ka paika. Aga ikka, mida rohkem kirjutamine venis, seda rohkem kirjutamine venis.

Et ma lõpuks valmis sain, on puhtalt Anu, Marju ja Katerina teene, sest nad küsisid üle päeva: noh, kus epiloog on. Ma ise olin juba alla andnud, aga nende tagant torkimine aitas meeletult.

Mis veel, mis veel. Lõbustasin end täna järjekordse skämmeriga vesteldes. See pole mingi kvalteetne ajaveetmise viis, aga pisut ikka.

Ta küsis mu sünniaega, ma ütlesin talle mingi kuupäeva ja ta ütles, et teeksin talle annetuse. Ma ütlesin, et ta võiks mulle ikka enne maksmist midagi vihjata ja ta kirjutas, et ma olen enneolematult hea inimene, kes muudkui annab, aga vastu saab ainult kurjust. Küsis, kas tema kirjeldus vastab tõele ja ma ütlesin, et see vastab täielikult tõele.

Panen pisut pilte, terve vestlusega ei hakka teid kurnama.

Viimase pildi peal on näha, et sattusin liialt hoogu ja kasutasin lingot, mis mind reetis. Need emojid olid nii hirmuäratavad, et blokkisin ta ära.

(Muuseas, ta on varastanud ühe kunstniku konto, nii et kui instagramis kumbagi neist otsima lähete, siis vaadake, et õige valite.)

Aa ja Helen DeWitt vastas viimaks mu fännikirjale! See rõõmustas väga.

Ja sarimõrvar tappis vahepeal jälle ühe toataime, aga Sho leidis hea lahenduse – kaseviht on surematu.