aku laadimine

Etteantud küsimustele vastamine on sõltuvust tekitav. Tegin 50 ja siis veel 50 ja nüüd mõtlen, et mul pole midagi öelda, kui ei küsita.

Pean oma sotsiaalelu kärpima. Ma ei tea, kuidas ja asi on selles, et ma tegelikult ei taha. Aga see astub kannale muudele asjadele, mida ma tegema pean ja teha tahan.

Täna üle tüki aja läksin ühe töö pärast täitsa rööpast välja. Asi ei olnud otseselt sotsiaalelu süü, aga olen kindel, et rahulikum elu aitaks rööpas püsida.

Tööd vastu võttes ma mõtlesin, et teen seda asja omadel tingimustel. Mitte nagu anarhist, aga lihtsalt, et panen oma eesmärgi ja rütmi paika ja vaatan, et välised asjad seda segama ei hakkaks.

Aga sel hetkel, kui mulle tähtaeg öeldi, unustasin hoobilt kõik oma põhimõtted ja otsuse enda eest seista. Äkki jõuan, mõtlesin.

Tähtaja lähenedes hakkasid plaanid koost lagunema, inimesed alt hüppama ja siis ma kirusin, et miks ma ei kuulanud oma sisetunnet ega kalkulatsioone ja üldse pakkumisest ära ei öelnud.

Kui nüüd napilt enne tähtaega ära ütleksin, oleksin lihtsalt sitapea, keda ei saa usaldada, mõtlesin. Nii et tuleb teha.

Helistasin emale. Ta alati küsib, kas mul on laste hoidmisel ja oma asjadega äkki abi vaja ja ma alati ütlen, et oi ei ole, saan kenasti hakkama, aga täna hommikul mõtlesin – appi mul on abi vaja.

Kuigi see oli ka ebaratsionaalne, sest tegelikult lapsed polnud probleem ega nende hoida andmine lahendus.

Probleem oli, et mul oli kähku uusi inimesi vaja leida ja kohe kui leidsin, rahunesin maha.

Ma tegelikult tean, kust paanika alguse sai – ma pole ammu joogas käinud. Eile oleks peaaegu läinud, aga kirjutasin vastust 50 küsimusele ega jõudunud. Puhas rumalus. Oleks ma joogas käinud, oleks palju tasakaalukamalt jamad ära lahendanud.

Eile tegin spontaanselt ühe juustukoogi. Põhjus, et meil auto aku hakkas tühjaks saama. Ja tädi käest Sauelt oli vaja lill ära tuua. Ja kuna tädi oli meil külas, siis võis tädi ju Sauele koju viia.

Sai pikemal sõidul akut laadida. Luukas tuli lõbusõidule kaasa ja jäi magama, nii et see läks ka hästi.

Lubasin talle poest šokolaadi, nii et tagasiteel Selveris (nüüd meenub, et ma ei pannud jälle parkimiskella) jätsin lapse autosse ootama ja tormasin korraks poest läbi.

Esimene asi, mis ma letil nägin, oli toorjuust, nii et selle haarasin kaasa, küpsised ka jne.

M. istub mu kõrval potil praegu ja ümiseb “I like to Muumi Muumi.”