jooga ja bussijuht

Tähtaeg läheneb, tuleb kõvasti tööd teha.

Mina kirjutuslaua taga tööd tegemas:

Koguaeg oli mingi urelus sees, juba vanast ajast. Kuigi kõik sujus. Aga äkki kõik ikka läheb metsa.

Tänaseid seikluseid ära viska homse varna.

Pärastlõunal helistas sõber, et tahaks kohtuda ja ma ütlesin: EI. Ei-ei.

Ei-ei-ei, ma pean tööd tegema. Mul on nii kiire. Kohe juhtub midagi hirmsat.

Rääkisime telefonis edasi. Ta ütles, et nii kahju, et me ei saa kohtuda. Ma ütlesin, jaa, aga mul on nii kiire ja pean tööd tegema. Tähtaeg kohe kukub, kohutav.

Ta rääkis, et ta ei tunne end viimasel ajal hästi ja ma rääkisin, et ma ei tunne end viimasel ajal hästi ja see on peamiselt seepärast, et ma joogasse pole läinud.

Ja siis ma mõtlesin, et kuule, ma teen töö hästi kiiresti ära ja siis läheme koos joogasse! Ja nii tegimegi.

Ma tean, see maailmalõputunne, et kohe juhtub midagi kohutavat – kui meedium minus ärkab ja tahab mulle sõnumi edastada – see on seotud tavaliselt halva toitumise ja vähese liikumisega.

Joogast tulin tagasi, kõik oli teisiti. Olin rahulik ja rõõmus. Ja ütlen teile kohe – mul oli seda rahu ja rõõmu õhtuks vaja.

Sest enne joogat Sho tuli ja ütles, et auto jäi tööparklasse, sest aku tühi.

Ma helistasin kohe remondimehele, aga tema oli tunni pärast lennuki peale minemas. Ta ütles, et helistab me ühisele sõbrale, kes asja mu jaoks (jälle) aitab ära lahendada.

Sõber sõidutas mu parklasse. Aku oli nii tühi, et auto nupule vajutades ei avanud, aga kui mehhaanilise võtmega avasin ja seejärel akule elu sisse puhusime, hakkas auto paaniliselt undama üle kogu parkla.

Rahu, ainult rahu.

Kui asi stabiliseerus, istusin rooli ja sõber sõitis oma autoga minu taga, sihiks remonditöökoda.

Kohe esimesel ristmikul keeras üks buss mulle kõrvalteelt vasakpööret tehes (kui mina sinnapoole paremööret pidin tegema) ette.

Ma olin igati valmis talle ruumi jätma, aga ta tahtis mitte ainult ruumi, vaid mulle koha kätte näidata.

Vana mina oleks autost välja astunud ja nuttes jooksu pistnud. Aga teate. Esiteks, ma olen oma kitsas garaažis auto nurki maha sõitnud piisavalt palju, et viimaks osata väga väikesel pinnal rahulikult manööverdada.

Teiseks, äsja joogast tulnud ja vana rahu ise, sehkendasin ma lihtsalt sentimeetri kaugusel bussiseinast, kuni pöörde tehtud sain.

Sõber on vana maanteehai, kes toimuvat – eelkõige bussijuhti – lähedalt jälgis. Temalt küsisin pärast ausat olukorraanalüüsi.

Ta ütles, et seadus oli minu poolel, aga tähtsal mehel oli suur buss, vaadake, suur buss ja igav ja mossis olla.

Nii et soovitan kõikidele joogat. Ei jõua ära kiita.

Läbi aegade lemmik podcastid – kindlasti kuulub sinna David Choe vestlus Joe Roganiga. See reaalselt kummitab mind. Nagu mingi teos, hästi vahetu, alasti. Kõik, mis ta sees on, tuleb järjest välja.

Aa ja sellel skaalal ma, onju, ei mõtle, et kas David Choe meeldib mulle või ei meeldi. Mõtlen sellel skaalal, et see vestlus on lihtsalt nii tormine ja paneb elu üle nii järele mõtlema, et mitu aastat hiljem püsib meeles.

Üks lugu tema kohta, mida teatakse: ta joonistas Facebooki esimese kontori seinale ja sai töötasuks aktsiaid. Mingi hetk olid aktsiad järsku miljoneid väärt.

Aga see on päriselt kõige igavam lugu neist, mis tal rääkida on. Ei olnud need tema esimesed miljonid ja ei teinud need teda õnnelikuks.

Mu lemmik lugu on Kongos džunglisse eksimine ja üks hetk mingi hõimuga elamine ja… No ma ei mäleta hästi ka, ammu kuulasin.

Hakkan seda nüüd üle kuulama, jess.