ärategija

Teil kindlasti on alati kõik tehtud. Mitte nagu mul. Mul koguneb asju, mida ei suuda teha, kuigi see ei ole midagi üle mõistuse keerulist, aga lükkan ikka edasi nädalate ja vahel kuude ja lõpuks aastate (epiloog) kaupa.

Lükkasin ühe koosoleku kaks päeva edasi, sest pea oli pulki ja tähtaegu täis. Kolleeg ütles, et tõepoolest, sul on vaja selget pead koosolekul, nii et kohtume siis.

Mu tuju on viimastel päevadel üha kukkunud ja mõtlesin, et nii enam ei saa. Just do it, nii et tegin ära mitu asja, mida reaalselt kuude kaupa tehtud ei saanud. Need väiksed suured asjad, mis närivad ja närivad ja närivad.

Kutsusin aknaeksperdi vaatama katuseaknaid ja ta kohe tuligi. (Meil ühe klaas vahetatakse garantii korras.) Helistasin autoremonti – seekord keretööd. Ma võiks nii katuseakende kui keretööde teemal jaurata ja tuhka pähe raputada lehekülgede kaupa, aga säästan meid. Keretööde kohta ütlen vaid, et ükskord arvasin, et olen juba nii vilunud sõitja, et füüsikaseadused garaažis enam ei kehti ja seinad painduvad aupaklikult, kui möödun. Nüüd on asja pikassode juurde, nagu sõber neid hellitavalt kutsub.

Kusjuures paar nädalat tagasi viimaks viisime auto keemilisse puhastusse, sest S. pidi töökaaslasi vedama ja oleks olnud liiga piinlik. Ma ütlen – piinlikkus viib elu edasi. Seepärast oli mul kahju ka, et me tavapärane remondimees lennukile läks – oleks tahtnud, et ta me puhast autot näeb.

Lisaks tegin mega reisiklindustuse (infotelefonil rippumine ja veidrate küsimuste küsimine ja kui maksma hakkan, siis “kontol puuduvad vahendid” ja siis vahendite panemine ja…) ja saatsin lastehoiutoetuse taotluse (ametniku palvel seekord koos õigete arvete ja maksekorraldustega.)

Ja kõike seda röökivate ja kaklevate laste kõrvalt, aegajalt ise röögatades ja ähvardusi lennutades.

Nii hea kerge on olla! Õhtul vuhisesin tõuksiga koosolekule, pea täitsa selge ja pulkadest tühi. Teepeal sattusin jälle võõra inimesega rääkima. Näitas mulle metsmaasika pilte ja ütles, et sündis vanalinnas. Ta tundus hapras seisundis. Tuli lähedase haualt, küllap seepärast.

Koosoleku ajal sain Sholt sõnumi, et tal pole võtit, nii et nad lastega püsivad õues.

Kui koju jõudsin, olid nad ikka kusagil ära – sain kassiga kahekesi tsillida. Aga siis Sho helistas, et tule järele, kumbki laps ei liigu enam. Autosõiduks olid nad naeruväärselt lähedal, nii et vuhisesin niisama kohale ja siis võtsime mõlemad ühe lapse kukile ja eriti mõnus naerune kodutee oli.

Kui niiviisi asjad kirja panna, siis… Hakka või muretsema, kuidas me elus toime tuleme.

Aga mõni päev on täitsa teistsugune: me oleme nagu nukuperekond, naeratame, mängime, sööme koos ja läheme õigel ajal ilma kisata magama. Autosid ei mõlgi, võõrastega ei vestle, võtmed hoiame taskus.

Ah, keda ma petan.

Mükoloog Paul Stamets on kindlasti lemmik podcastide TOPis. Appi mis maailm, appi mis lood. Seeneniidistik on maailma peategelane. Ja see mesilaste päästmise värk… Ja see lugu, kuidas ta kokutamise lõpetas… Oioi.