tormlev meel

Suvilasse sõites mõtlesin, et mul on nii palju mälestusi eelmise aasta suvila-ajast. Olime vaid nädala, aga olen kindel, et see on kõige mälestusterohkem nädal kogu aasta jooksul.

Tavaliselt peab uude kohta natuke sisse elama, et see hubaseks muutuks, aga siia tulles on hoobilt hubane. Sel aastal tegime kohe lõkke ja avasime veini. Aitas hästi kiiiresti kohale jõuda ja unustada viimaste päevade tormlemised.

Siis läksime randa, meri tormine. Lapsed jooksid lainete eest ja Sho viskas erinevas suuruses palke vette, ootas, kuni meri need jälle kaldale uhus ja viskas uuesti. Endal näos see tema eriline naeratus, nagu ta püüaks varajata, kui väga talle tegevus meeldib, aga päriselt ei õnnestu.

Eile hommikul kütsime ahju. Jõllitasime lõkketuld neljakesi diivanil reas.

Sho vestis Luukale katana ja siis näitas ette paar põhilist kendo-sammu. Marie tahtis ka, nii et Sho tegi veel ühe pisema mõõga.

Maja ümber on mustikaid ja metsmaasikaid, muudkui mugime. Meenutab mulle mu oma paari lapsepõlvesuve Vääna-Jõesuus. Siis olime ka metsas ja mustikad otse ukseees.

Aasta tagasi pidin vaatama, et üks üheaastane trepist alla ei veereks või muul viisil viga ei saaks. Et toit talle suhu jõuaks – oi kui ta mustikaid kätte ei saanud, siis kriiskas.

Nüüd seiklevad kahekesi, otsivad konni ja põrnikaid, jooksevad ja itsitavad. Ma ei pane oma käega lastele mitte üht mustikat suhu.

Vahepeal pöörasin küll pilgu hirmuga kõrvale. Eriti siis, kui Sho lapsi saagima õpetas. Nad kordamööda saagisid – Sho abiga siiski – ja viskasid oksi lõkkesse.

Vaatasin, kuidas üks viskas ja teine pistis sõrme lõkkesse, et näidata täpselt, kuhu visata. Siis jalutasin lihtsalt tuppa – ei taha mina sellist asja vaadata. Nagu JP ütleb, ei tohi lapsi segada, kui nad teevad ohtlikke asju ettevaatlikult. Hoidsin pöidlaid, et Shol asi kontrolli all.

Täna läksin üksinda randa, kõndisin mööda rannajoont. Kui ümberringi on suur sagimine, siis nagu ei pane tähelegi, mis kaos oma peas toimub, aga kui siis tuled üksinda mereranda jalutama ja mõtted hüppavad ringi mingitesse suvalistesse olukordadesse, vestlustesse, minevikku ja tulevikku ja fantaasiasse…

Istusin rannas maha ja tegin oma röökivale ajule valjult tšššššššš. See natuke aitas. Siis taipasin, et merelainete loksumine teeb minu asemel tššš, ma võin hoopis seda kuulata. Siis panin silmad kinni ja keskendusin lainetele ja tuulele.

Igaüks peab oma jalgratta ikka ise leiutama

Natuke kuulasin laineid, aga edasi ikka mõtlesin oma meele peale ja sellele, miks see niivisii tormleb.

Hakkasin peas sel teemal blogipostitust komponeerima. Ütlesin endale vait! ma olen siin praegu koos merelainetega, mul pole vaja mõttes blogi kirjutada.

Nägin silmanurgast, et mööda rannaäärt jalutab suure seljakotiga inimene ja mõttes palusin: pliis, et ta tuleks minuga juttu puhuma.

Mis värk selle tormleva meelega on.

Siis mõtlesin asjadele, mis mu päevas kõige rohkem rahuldust pakuvad ja sain aru, et neil on kõigil üks ühine omadus – nad suruvad mu meele tegelema ainult ühe asjaga.

Kirjutamine – tekst on lineaarne ja selle kirjutamine korrastab mõtlemist. Nii blogis kui ka tööga seotult. Näiteks hiljuti keskendusin jälle ühe intervjuu artikliks vormistamisele ja see oli sügavalt rahuldust pakkuv tegevus – sest mu meel keskendub.

Jooga – päikesetervituspäikesetervituspäikesetervitus.

Podcastide kuulamine. Muidugi vahepeal mõte hüppab. Aga see pole mitte midagi võrreldes tsirkusega, mis mu aju mulle üksinda mererannal jalutades korraldab.

Muusikaga samamoodi. Kuigi ma koguaeg sellele otseselt ei keskendu, siis muusika loob meelele mingi ühtlase fooni. Võib-olla seepärast meeldib mulle sada korda järjest üht lugu kuulata.

Mõne asja puhul, mis tundub justkui rööprähklemine – et kuulad podcasti ja samal ajal koristad, näiteks – siis meele mõttes on see vastupidi, ühele asjale keskendumine samal ajal, kui käed teevad vahet-pole-mida-sest-ma-keskendun.

S on ka selline hea tegevus. Mida rahulikum ja keskendunum on meel.

Tükk aega tagasi kuulasin mingit pornograafilist romaani, kus naisel oli ATH. Ja siis – oh aju keerdkäike – mitu kuud hiljem suvalisel hetkel järsku hüppas pähe raamatus korduv fraas “su toimekat meelt tuleb rahustada”.

Rannas mõtlesin, äkki vajan ka mingit sadomasohobi või alustuseks ehk nädala pikkust vaikuse ja seenelaagrit.

Aga teate, mis mus laagrite puhul stressi tekitab – ühised hommikud. “Noh! Kes on hommikusöögi toimkonnas?” Ja esimest ampsu ei saa enne, kui kõik on lauda istunud.

Samas, kui ma tahaks ärkamise järel tunikese lihtsalt kohviga kahekesi omaette urus veeta.

Olen laagrites alati kehv ühistegija olnud, aga mul on nippe. Näiteks pakun end mingi asja lõikujaks. Seal ei saa väga mööda panna. Küsin, mida ma lõigun ja kui suured tükid ja siis tegelen sellega, nii kaua kui vaja. Kui korralik laager, vaja ämbritäis tükeldada.

Nüüd olen vajadusel jõulisem, sest vahel olukord sunnib, aga vanasti ei käinud laagrisituatsioonis mitte miski minu dikteerimise järgi, sest mulle tundus, et teistel on tugevam visioon, kuidas üks toit ja sööming välja peaks nägema. Ei jõua mina tegeleda mingite võipakireeglitega, et kas selles peres kraabitakse võid pealt või lõigatakse küljelt või songitakse pakis nagu juhtub.

Nädala pärast stardime Sho vanemate juurde ja seal, kogu ajavahe ja reisiväsimusega, suudan vaevalt funktsioneerida, ise hoian pöialt, et Sho vanemad ei kiru oma poja valikuid.

Ühesõnaga. Tormlev meel.

See ei ole isegi et ma vajaks meelelahutust või et miski tähelepanu kõrvale tõmbaks. Vastupidi, tahan, et mu meel tegeleks ühe asjaga, sest see rahustab ja aitab olla.

Ja misiganes siis aitab, sadomaso või mindfulness ja flow state. .

Sho grillis terve kana ja kui ma pikutamast tõusin, siis nad Luukaga kahekesi mugisid. Söömaaeg oli ühtlasi anatoomiatund. Luukal nii palju küsimusi.

Embasin Shod ja ütlesin, et mul on nii hea meel, et ta mu mees on. Sho ütles: jah ja kana on ka maitsev.
No ta kuidagiviisi tuleb mu hellusehoogudega toime.

Sõbraga rääkisime, ta ütles, et ta mees ei tule teda kallistama, veel vähem suudlema täitsa niisama. Ta ei olnud rahul. Ma ütlesin, et mu mees ka ei tule, aga ma olen rahul. Sest ma mingi hetk sain aru, et ta ikka täiega armastab mind ja sellest piisabki. Ei mäleta täpselt, miks sellisele järeldusele jõudsin, aga olen suht veendunud siiamaani.

Samas mäletan, et olin teise lapsega viimaseid kuid rase, kui jõudsin kindlale järeldusele, et mu mees mind ei armasta ega taha. Et ta lihtsalt kohusetundest talub mind.

See on fakt, reaalsus, millega tuleb leppida, tõde, millega tuleb silmitsi seista, mõtlesin. Kõik mu arvutused näitasid, et Shol puudub minu vastu igasugune huvi – ja see ei tule mitte kunagi tagasi.

Kahju, et ma neid arvutusi kusagile üles ei märkinud, sest nüüd ei mäleta, kuidas täpselt sellisele järeldusele jõudsin.

Aga jah, istusin üksinda rannal päris kaua ja siis mõtlesin, et tuleb teha midagi ebamugavat ja läksin külma vette ujuma. Appi, kui mõnus.

Pärast jalutasin rannaäärt pidi tagasi, pomisesin enda ette igaks juhuks põhilised asjad: “Ma olen siin sellel planeedil, sellel mererannal. Seal taeva taga on kosmos. Ma sündisin, ma elan, ma suren…”
Täpselt sel hetkel, kui “suren” ütlesin, astusin surnud ogaliku oga endale jalga ja hüüdsin järjest neli räigelt roppu sõna.

Eile ei jõudnud, vabandust. Aga täna kirjutasin, mis pähe tuli.

2 thoughts on “tormlev meel

  1. Appi, jaa. See segane ahvimeel, mis lihtsalt hüppab ja tõmbleb ringi ja korraga on sada asja mõttes ja lõpuks ei mäleta enam, mida ma siia kööki üldse tegema tulin. Veider, et vanusega justkui läheb asi hullemaks… või on põhjus lihtsalt minu süvenev nutisõltuvus, eitea.

    Like

    1. Jaa vanusega läheb hullemaks! Aga võib-olla koos vanusega kasvab ka erinevate valdkonde arv, kus hakkama tuleb saada. Töö vastutusrikkam, pereelus muutujaid rohkem jne.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s