piinlikud ja muud lood

Täna hüppasin sõbraga merelainetes, kiljusime ja lõkerdasime.

Siis võtsin Luukal kätest ja ta hüppas ka. Nii palju metaõppetunde sai kohe jagada.

Vaata olukorraga tõtt, isegi kui hirmus on, sest kui lainele selja keerad, kaob kontroll.

Kui üks laine möödas ja teine pole veel jõudnud – see lühike hetk on sul puhkamiseks ja enese kogumiseks. Kui sa sel ajal ka kiljud ja stressad, ei jõua uue laine jaoks õigel ajal ja piisavalt kõrgele hüpata.

Vahel on nii, et alles toibud eelmisest lainest, aga juba tulebki järgmine. Ebaõiglane? Jah.

Praegu kuulan ikka seda lugu, mida eile linkisn. Kes ei süvenenud, hehe, lubage, ma abistan ja jutustan loo ümber. Lühikese loo, kus figureerivad kirg, võib-olla armastus (ei tea), kindlasti PTSD, reetmine, kättemaks, Jumal, vennatapp, igavik…

Mees tuleb sõjast koju armastatu juurde. Teadmine, et naine teda kodus ootab, aitas tal sõjaõudusest eluga läbi tulla.

Aga naist ei ole. Mees aimab halba.

Ta leiab kirja, kus naine ütleb, et ta armastab hoopis mehe venda, läheb kohe rongile ja kirikuõpetaja paneb nad paari.

Meest tabab pime raev, ta lööb rusikaga nii, et luu puru, ulub ja lubab oma venna tappa. Isegi siis, kui tammed on kasvanud nii suureks, et mäed tunduvad väiksed, saavad inimesed mäletama ta viha.

Jumal seda ei andesta, ta teab, aga ta ikka tapab oma venna õudsel-õudsel kombel.

Tühjal raudteeperroonil ootab naine oma armsamat, kes ei tule. Mees läheb naise juurde. Ütleb, et tema pärast tuli sõjast koju ja seepärast ei tapa, “aga tahan vaadata su silmadesse sel hetkel, kui näed, et tapsin mehe, keda armastad.”

Selline lauluke.

Eile rannal avastasin midagi kujuteldamatult piinlikku – et ma ei oska oma tütre nime kirjutada.

Ei olnud sellest seni aru saanud, sest kirjutan ta nime jaapani keeles ainult telefonis ja see annab õiged märgid ette, kui hääldus kirja panna. Nii ei pannud kaks aastat tähele, et ma Marie nime ise kirjutada ei oskagi.

Kuni siis mererannal hakkasin proovima… Eks siis õppisin selgeks. Marie on 真理恵.

Luukaga polnud kunagi probleem, sest nimi Akira koosneb vaid ühest märgist ja see omakorda nii lihtsatest märkidest, mida tavaliselt kõige esimeses kanji tunnis õpitakse – päike ja kuu 明. Igaüks saab need unepealt kirja. Aga Mariega on teisiti.

Sellised piinlikud lood.